Ülevaade oikumeenilisest tööst EELKs

Eesti delegatsiooni esindajana pidas XIII soome-ugri vaimulike konverentsil ettekande Jõhvi koguduse õpetaja Peeter Kaldur, kellel on pikaaegsed kogemused tööst rahvusvahelistes ja oikumeenilistes organisatsioonides.

Tema ettekanne «Luterlik ja oikumeeniline», mis leidis konverentsil väga elavat vastuvõttu, tekitas küsimusi ja arutlusi, haakus otseselt konverentsi peateemaga. Peeter Kaldur ütles: «Eesti kristlased on ikka olnud oikumeeniline rahvas ja meile on omane olnud ka sallivus teiste inimeste ja ideoloogiate suhtes, ka praeguses pagulaskriisis.
Kohe kui Eesti iseseisvus ja Eesti kirik muutus sõltumatuks, oli oikumeenilisus Eesti kristlaste jaoks loomulik, sõltumata ajaloolistest arengutest mujal maailma kristlaskonnas. Näiteks naiste ordinatsioon otsustati EELKs positiivselt juba 1939. a, kui enamikus riikides selle peale veel ei mõeldudki.»
Ta nimetas nelja isikut, keda peab meie kirikus oikumeeniliste suhete alusepanijaks. Kõigepealt piiskop Hugo Bernhard Rahamägi. Näiteks tema ametiajal 1938. a sõlmiti leping anglikaani kirikuga, loomaks armulauaosadust kirikute vahel, mis oli tol ajal äärmiselt edumeelne samm.
Peapiiskop Johan Kõpp, kes oli ehk kõikide aegade oikumeenilisim EELK vaimulik, «kes mõistis oikumeenilise suhtlemise vajalikkust ja tegutses selle nimel ka sõjajärgsel materiaalselt raskel ajastul eksiilis. Tänu temale on nii enesestmõistetav EELK kuulumine mitmesse oikumeenilisse organisatsiooni, koguni nende asutajaliikmeks olemine. Ta lahkus Eestist 1944. a 69 aasta vanuses ja tegutses piiskopina kuni 90aastaseks saamiseni, luues tegelikult Välis-Eesti kiriku».
Jaak Taul, kes tegi palju koostöö süvendamiseks anglikaani kirikuga ja on ainukesena EELK vaimulikest kaks korda saanud Canterbury tunnustuse.
August Arumäe, kes oli esimeste soome-ugri kogunemiste kaaskorraldaja.
Peeter Kaldur oli otseselt seotud Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) moodustamise protsessiga ajal, mil Eestis algas nn fosforiidisõda. Nii sai ta kõnelda põhjalikult ka 1989. a moodustatud EKNist, mis «on kohalikus oikumeenias mänginud olulist rolli tänapäevani».
Ta andis ülevaate EELK kuulumisest rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ning 1980ndatel alanud sõpruskoguduste liikumisest. Eesti kogudustel on sidemed Soome, Saksa, Rootsi, anglikaani kiriku Rochesteri piiskopkonnaga ning Luterliku Maryland-Delaware’i sinodiga USAs. Head suhted on teiste kirikutega Norras, Lätis, Leedus, Ingerimaal.
Kõige olulisemad suurtest rahvusvahelistest organisatsioonidest, millesse meie kirik kuulub, on Kirikute Maailmanõukogu ja Luterlik Maailmaliit, olles neis ka Välis-Eesti kirikute esindajate kaudu asutajaliige. Kirikute Maailmanõukogu asutati 1948. a ning esimese assamblee teemaks oli «Inimlik korralagedus ja jumalik kava». Sellest võtsid osa 147 kiriku esindajad. 1947. a asutati Lundis Luterlik Maailmaliit.
«Väga harva tuleb meie kiriku esindajatel pidada ettekannet oikumeenilistel kogunemistel, oluline on suhtlemine teiste kirikute esindajatega. Ainult seda meilt oodataksegi ja selle positiivsete tulemuste kohta võib palju näiteid tuua. Palju EELK esindajaid on kaastööd teinud ja teevad mitmetes valitavates ametites ja töökohtades,» lõpetas Peeter Kaldur oma ettekande.
Sirje Semm