Millal muusikud puhkavad?

Suur suvi ja õnnis puhkuseaeg on täies hoos. Igat sorti festivale, näitusi, suveetendusi, laatasid ja lihtsalt kontserte on nagu seeni pärast vihma. Tõelisel kultuurinautlejal on raske parimaid valikuid langetada, sest väärt üritusi on palju. Eelmiselgi nädalal toimus korraga Viljandi pärimusmuusikafestival ja kaks orelifestivali: Halliste ja Tallinna orelifestival. Viimane jätkub selgi nädalal.
Ja see on hea, et vähemalt suvelgi saab häid kirikukontserte kuulata ka väljaspool suuremaid linnu. Maapiirkondades on kirikud talvisel ajal enamasti ilma kütteta, samas vajavad sealsed paljud väärt orelid rohkemat kasutust. Nii on osa meie kirikumuusikutest hõivatud hoogsa suvise kontserttegevusega, olgu kirikumuusika liidu korraldatava kontserdisarja «Mu süda, ärka üles», misjonipäevade, kohaliku kogukonna päevade vm raames. Talvisel ajal kooli- või muu töö, suvel kontserdid – nii jääbki üle vaid küsida, millal siis muusikud puhkavad.
Kui organist on vormiliselt puhkusel ja isegi ei anna kontserte, siis ta harjutab mõnd uut teost, mida tuleb juba sügisel osata. Või otsib uut repertuaari. Või kirjutab ise. Üks tuttav muusikaõpetaja luges ette tööd, mis tal puhkuse ajaks olid planeeritud. Ega ma kõike mäletagi, aga seal oli mitme raamatu lugemine, uute muusikateostega tutvumine, pilli harjutamine, remondi tegemine, seeliku õmblemine ja aiatöö. Siis toodi aga puhkuse alguses lapselapsed hoida, nii ma ei teagi, kas ta selle nimekirja kallale asuda sai.
Olgu kuidas on, aga eelkõige peab muusik saama puhata muusikast. Ilmselt ei kujuta teiste ametite esindajad ettegi, kui palju muusikud vajavad vaikust. Eelkõige on muusikul vaja vältida passiivset musitseerimist plaadi vm taustamuusika kuulamise näol. Miks? Kindlaid helikõrgusi tajudes lülitub muusiku aju analüüsirežiimile: millist rütmikat, tonaalsust kasutatakse, milline on meloodia jne. Me vahel ei pane tähelegi, kui palju muusikalist taustamüra meid iga päev saadab. Käid poes – tümps, lähed kohvikusse – jälle tümps, kõnnid tänaval – autotümps, lähed koju – naabril on tümps. Rääkimata tümpsumuusikaga kontserdist. Tean Eestis vähemalt ühte linna, kus kontserdi vm pidustuste toimumise ajal pool linnatäit rahvast sõba silmale ei saa. Eks see oli ka üheks põhjuseks, miks maale sai kolitud.
Oma tööst on vaja puhata kõigi ametite esindajatel. Näiteks vaimulikud – nemad peaksid saama puhata vaimsest tööst. Kuidas seda aga teha, kui telefon saab sind igal pool kätte ja palub mõnele erakorralisele talitusele või muule üritusele? Tean pastoreid, kes on leidnud lahenduse välismaale sõites – siis muutuvad kilomeetrid vabandavaks põhjuseks. Muidugi on võimalik end kauni Eesti looduse rüppe peita ja virtuaalsed suhtlusvahendid lihtsalt välja lülitada. Kõige olulisem on aga, et see toimuks meie peas. Oleme harjunud pidevalt vaatama telerit ja Facebooki, telefon on seadistatud andma teada igast uuest saabunud meilist, Messenger klõgiseb uut sõnumit kuulutada jne. Seega peaks kõigepealt hoopis ajule taaskäivituse tegema.
Laenan siinkohal ühe näite Villu Jürjo jutlusest. India fakiiril palutakse imet teha. Ta on nõus imeteo sooritama küll, ainult et palve esitaja ei tohi mõelda ahvile, sellisele punase tagumikuga pärdikule. Posib fakiir mis posib, aga imet ei sünni. Hakkab hoopis pahandama, et miks te ahvile mõtlesite, ta ju palus mitte mõelda. Seega ei olegi kindel, et puhkuse saabudes oskaksime kohe ka puhkusele mõelda. Ka puhkamist peab õppima. Ühe variandina pakun välja lahenduse, kus aasta vältel leitakse igal nädalal mõni päev tööst välja lülitamiseks või muuks tegevuseks. Eriti kasulik on vaimse töö tegijatele füüsilise koormusega tegevus, olgu selleks mõni spordiala või aiatöö. Viljandi praostkonnas peetakse mõistetavaks, kui pastor igal kuul ühe vaba pühapäeva võtab. Sama võiks kehtida ka organisti kohta, kes üldjuhul aasta ringi igal teenistusel või talitusel kohal peab olema ning kelle töö on vaimses mõttes kurnav ja nõudlik.
Sügisene kooli ja paljude muude tööde algus pole enam kaugel. Septembris ootavad mitmed suured üritused või nende ettevalmistamine, olgu selleks reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamine, Suure-Jaani vaimuliku laulupeo või konverentside korraldamine, Petseri kiriku aastapäev vm. Soovin siinkohal kõigile lugejaile oskust järelejäänud puhkuseaega targalt kasutada, tunda rõõmu ilusast Eesti loodusest, sõpradest ja iseendast.

 

 

 

 

Tuuliki Jürjo,
kirikumuusika liidu juhatuse esimees