Jumal kannab meie eest hoolt nagu isa

Prohvet Jesaja suu läbi kõnetab meid Jumal: «Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures, et turgutada alandlike vaimu ja elustada rõhutute südameid. Sest mina ei riidle mitte igavesti ega ole jäädavalt vihane, muidu nõrkeksid mu palge ees nende vaim ja hinged, keda ma ise olen teinud. Tema ahnuse süü pärast ma vihastasin, lõin teda, peitsin enese ja olin vihane, ent tema käis taganejana omaenese südame teed. Ma olen näinud tema teid, aga ma parandan ja juhatan teda; ja ma tasun temale troostiga ning pakun ta leinajaile huultevilja. Rahu, rahu kaugel ja lähedal olijale, ütleb Issand, ja ma parandan teda.»
(Js 57:15–19)

Selles prohveti kuulutuses on rõõmusõnum Iisraeli rahvale, aga kinnitus Jumala ligiolekust ja armust tänasel päeval ka meile. Iisraeli inimeste teadmine oli seni, et Jumala ette sai tulla ning seetõttu Jumal võttis ka kuulda inimest ainult kas templis või pühapaigas. Nüüd kuulutas Jesaja neile uut võimalust. Jumal, kelle «elupaik» on kõrge ja püha, pöördub ise alandlike poole. Jumal andis prohvetile kuulutada rõõmsat uudist, et ta tahab tulla ja jääda inimeste juurde. «Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim» (Ps 34:19).
Jesaja rõhutab oma kuulutuse alguses: «Sest nõnda ütleb kõrge ja üllas, kes igavesti elab ja kelle nimi on püha.» Selline kuulutuse sissejuhatus kinnitab, et Jumalat ei saa kukutada troonilt, veelgi enam, et ta ise ka ei tagane oma tõotustest. Tema nimi on püha ja see tähendab, et tema poolt lubatu saab ka teoks. Uus rõõmusõnum andis teada, et seal, kus varem kuulutati kohut, on nüüd koht Jumala armule. Iisraeli rahvas oli oma kannatustes sellist lahendust juba ammu oodanud ning nüüd kinnitas Jumal, et tahab tulla oma rahva keskele. See igatsus on aktuaalne tänini.
Ka tänapäeval tahab Jumal meie eest hoolt kanda – Jumal on armastus ja ta muretseb ning kannab meie eest hoolt nagu isa. Ta ütleb: «Ma olen näinud tema teid, aga ma parandan ja juhatan teda …» Siin ongi meile kinnitus ja lohutus, et Jumal ei jäta meid. Ka mitte siis, kui oleme eksinud tema teedelt. Ega Jumalal ei ole ju meid otseselt vaja, aga siiski ta muretseb meie pärast, et me ei nõrkeks ega häviks need, keda ta ise on loonud.
Jah! Jumal on armuline Isa. Ta on loonud inimese, andnud talle elu ja kõik eluks vajaliku. Jumal saatis oma Poja siia maailma, et meie võiksime olla õnnelikud. Ta on andnud inimesele kõike, kuid ometi läheb inimene sageli kaotsi. Kuid Jumal ei jäta meid ka siis. Nagu eeloleva pühapäeva teema ütleb: «Kadunud ja jälle leitud». Jumal otsib eksinuid, kutsub neid enda juurde tagasi ja annab süüteod andeks. Inimene on päriselt kadunud vaid siis, kui keegi teda enam ei otsi. Õnneks meiega nii ei ole. Taevas rõõmustatakse iga üksiku kadunu üle, kes on taas üles leitud. Palju on pühakirjas säärast tegu kinnitavaid tekste ja Jeesuse räägitud tähendamissõnu.
Kui mõtleme loole kadunud pojast, siis leiame selles üsna sarnast prohvet Jesaja kuulutusega «… ja ma tasun temale troostiga». Võetakse ju avasüli vastu ja tehakse pai pojale, kes on olnud teedel, mida küll tema isa ei ole näinud, kuid isa rõõm on suur ning ta tahab edaspidi «parandada ja juhatada» oma poega, kes oli eksinud, ent nüüd taas isakodu leidnud.
Poeg lahkus kodust, et leida õnne, kuid materiaalsed asjad ei too meile õnne ega anna rahu – seda rahu, mida elu koos Jumalaga annab.
Tähendamissõna kadunud pojast on tunnistus sellest, et Jumal armastab inimesi vaatamata sellele, millised me oleme, ning võtab meid vastu ka siis, kui oleme tema vastu eksinud. Ta ootab meilt, et tunneksime ära oma eksimused ja tahaksime endid parandada.
Prohveti suu läbi kõlanud tõotus vihjab ka Jumala ettehooldusele. XX sajandi vaimulik isa püha Porfirios on kirjutanud: «Me elame nii, nagu me ei tajuks jumaliku ettehoole suurust. Jumal tegutseb väga varjatult ja salaviisi. Me ei suuda mõista Tema tegusid … me ei tea, kes on Jumal oma olemuselt. Me ei saa jõuda Jumala mõtete jälile.» «Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Issand. Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted.» (Js 55:8–9)
Sellega on öeldud, et meie eest on hoolt kantud ning me ei peaks ringi ekslema ja otsima, sest tegelikult on meile kõik juba antud, kui oleme Kristuse oma ellu vastu võtnud ja usaldame endid taevase Isa hoole alla, kes ei riidle meiega igavesti, vaid tahab meid parandada ja juhatada. Veelgi enam – oma rahu kaugel ja lähedal olijaile jätta. «Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses» (Fl 4:7).

 

 

 

 
Diina Tuulik,
Valga praostkonna vikaarõpetaja