Tahaksin andeks anda 6. osa

6.

Ega 100 teenaritki polnud väike raha, kuid kui seda võrrelda summaga, mille teine mees oli saanud andeks, oli tegu väikse pinnuga suure palgi kõrval, kui kasutada Jeesuse poolt Luuka evangeeliumis toodud võrdpilti (Lk 6:41–42). Selleski kõneleb Jeesus andeksandmisest ja sellest, kui raske see meile on. Hoiame pigemini palki enda silmas, kui anname andeks ligimesele nende väikesed vead.
Kõneldes palgist silmas, mõtleb Jeesus patu rikutust, mis elab meis. Tavaliselt me kõike seda ei märka. Peame endastmõistetavaks, et nõuame ligimestelt tagasi ka väikesed meile kuuluvad asjad.
Seejuures ei tule meeldegi suur palk, mis on meie enda silmas ja kõige rängemal viisil sõdib kõige selle vastu, kes on Jumal ja mida ta esindab. Kui meie ligimesed eksivad meie vastu, siis ununeb see ääretult suur võlg, mille hea Jumal on meile andeks andnud, saates oma ainsa Poja meie eest surema.
Jeesus ütleb, et meil tuleb võtta välja palk oma silmast, enne kui hakkame analüüsima ligimese vigu.
Manitsust anda andeks on vaja, sest andestamine pole meie jaoks enesestmõistetav. Palju lihtsam on jääda mõtlema solvangute peale, millega keegi on rikkunud meie tuju, kui anda andeks! Keegi on kunagi öelnud halvasti või vaikinud, siis kui oleks pidanud rääkima. Keegi on jälle halastamatult kasutanud ära meie usaldust.
Igal juhul on hinge jäänud haav, mis ei taha kokku kasvada. Alati, kui mõelda sellele inimesele või kuulda, et temast räägitakse, või kui ta tuleb tänaval vastu, kerkib raev pinnale ja hinge täidab masendus.
Jumal koolitab enda omasid selliste inimsuhetega. Need ei ole meile juhuslikult tulnud, sest Jumala maailmas pole kohta juhuse jaoks. Lubades meie ellu selliseid kogemusi, tahab Jumal meile õpetada an­deksandmist ja halastust. Inimene loobuks meelsamini sellisest elukoolist. Seetõttu mitmed keelduvadki andestamisest.
Vahel tuleb ette kristlasi, kes kiristavad teatud inimese peale leppimatus vihas hambaid. Nad meenutavad üha uuesti ülekohut, mis neile osaks on langenud. Kui tuletada neile meelde kristlase ülesannet anda andeks oma vaenlasele, võivad nad raevuda.
Kui sinul on selline inimsuhe, siis tea, et andeksandmine on ainus tee vabadusse.
Sageli juhtub selliseid asju ka koduseinte vahel! Üks abikaasa on teinud mõnes asjas midagi tõeliselt valesti, midagi sellist, mis on teist sügavalt solvanud. Võib-olla ei ole asjast piisavalt räägitud ja see on jäänud südamesse hauduma. Mingil hetkel on teine ehk palunud ka andeks, nagu on osanud seda teha. Aga ta ei ole andeks saanud ja peab seda üha uuesti kogema.
Andeksandmise hinnale mõeldes on hea tuletada meelde seda, mida öeldakse Peetruse kirjas: «Teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega» (1Pt 1:18–19).
Seda vaatenurka tasub alati pidada silmas, kui hakkame mõtlema andestamise hinnale. Kõige rohkem maksis an­deksandmine Jumalale.
Issandale Jeesusele Kristusele läks andeksandmine maksma tema elu. Me oleme kõik loomu poolest patused ega suuda ära maksta oma ääretult suurt võlga Jumalale. Pattulangemise tõttu oleme ära teeninud hukatuse, igavese vangistuse. Sellest ostis Jeesus meid oma surmaga vabaks. Aga see andestamine, vabaks ostmine, maksis talle tema elu.

Aga kui ma ei anna andeks?
Matteuse talletatud Jeesuse võrdpilt andeksandmisest keeldunud sulasest lõpeb tõsise pildiga: kuningas kuulis armutu sulase teost ligimese vastu ja asus tema võlga tagasi nõudma. Jeesus jätkas: «Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu oma südamest ei anna andeks oma vennale.»
Nii jõuame lõpuks põletava küsimuseni: Kas need sõnad tähendavad, et inimene ei või pääseda taevasse, kui ta pole andnud kõigile oma ligimestele andeks?
See on väga tõsine küsimus. Matteuse evangeeliumis olevas meieisapalves Jeesus ütleb: «Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks» (Mt 6:14–15).

(Järgneb.)
Jukka Norvanto