Milleks olla kristlane?

Presidendivalimiste künnisel on taas tõusnud päevakorda küsimus sellest, millised omadused peavad olema presidendil. Kindlasti oluline diskussioon, kuid teravik näib vahel minevat valesse kohta. Kui küsimus taandub jälle sellele, kes on siiski see kõige õigem eestlane, on olulisest teemast saanud taas karikatuur.
Jääb ainult üle rõõmustada, et kirikus ei ole siiani taolistele tasanditele laskutud. Päris veider oleks olnud näiteks peapiiskopi valimistega seoses arutleda selle üle, kes kandidaatidest on ikka õigem kristlane. Eriti traagiline oleks see, kui keegi hakkaks taoliste valimiste kontekstis rääkima kandidaadi vanematest, nende suhtest kirikuga, sellest, et ta kunagi kuulus pioneeriorganisatsiooni või et ta lähisugulasel on kusagil koguduses liikmeannetus tegemata. Tundub, et kirikus on kultuuritase pisut kõrgem kui ühiskonnas tervikuna ja me oskame ehk veidi paremini olulist ebaolulisest eristada.
Varsti pärast seda, kui riigile on president valitud, hakkame oma kogudustes juhtorganeid valima. See on hea võimalus igal koguduseliikmel, kes tahab oma kodukoguduse arengus kaasa kõnelda, oma panuse andmisele mõelda. Vahel kipume taoliste valikute puhul mõtlema, et ega meie ei ole ikka need kõige õigemad inimesed kandma koguduses vastutust ja võib-olla me ei tunne ennast ka päris õigete kristlastena, sest usus on veel puudujääke ja ehk ei ole ka palveelu nii korralik … Põhjuse leiab ikka, miks keegi teine on parem.
Kuigi sel teemal, kes on õige kristlane, on ajaloos palju kõneldud ja sõdugi peetud, peaksime praegu küll taolistest väga reljeefsetest määratlustest hoiduma. Küll aga võiks iga koguduseliige mõelda enda jaoks selgeks, miks ta on kristlane. Me kõneleme päris palju oma identiteedist ja vajadusest sellele rohkem tähelepanu pöörata. Ent identiteet ei saa lõpuni jääda rajanema kellegi vastu olemisele. Mitte see, mille poolest ma teistest parem olen, ei konstitueeri minu identiteeti, vaid see, miks ma olen see, kes olen. Inspireeriv misjonär ei räägi sellest, miks ristiusk on parem kui teised, vaid kõneleb, mida usk tema jaoks tähendab ja mida ristiusk inimeses korda saadab.
Milleks siis olla kristlane? Vastused nagu soov saada päästetud, elada igavesti, kogeda imesid või et Piibel sisaldab ainsat tõde on olnud varasematel aegadel ehk aktuaalsemad kui nüüdisajal. Mitmed uuringud näitavad, et suur hulk kristlasi ise ei pea igavesti elamist või näiteks Piibli ilmeksimatust peamiseks teemaks, mis neid usu juures hoiab. Veel vähem siis arvavad neist asjadest mitteusklikud.
Võib-olla aitab meil oma kristlaseks olemist (ja miks mitte ka luterlaseks olemist) paremini mõista paralleel eestlaseks olemisega. Miks me oleme eestlased? Ühtepidi tundub see üleliigse küsimusena. Ma olen ju sündinud siin maal, selle rahva hulgas, üles kasvanud Eesti kultuuri keskel. Tõsi! Ent miks sa ei võiks valida mõnda muud maad, teist keelt, teist kultuuri ja hakata näiteks ameeriklaseks? Ilmselt on kultuuriline identiteet midagi sellist, mis nii olulisel määral mõjutab meie individuaalset identiteeti ja neid ei ole nii lihtne teineteisest lahutada.
Ka ristiusk kristlasele on lõpuks ju midagi sellist, ilma milleta ei saa. See on tee, mida mööda käia. See on midagi igapäevaselt vajalikku, loomulikku ja enesestmõistetavat. Isegi siis, kui keegi ühel hetkel kuulutaks, et põrgut ei ole, päästjaid on peale Jeesuse veel ja Piibel on tõde vaid osaliselt, ei peaks see mõjutama minu kristlaseks olemist. Umbes nii nagu eestlaseks või venelaseks või süürlaseks olemise põhjus ei saa olla seotud majandusliku kasu, mugavama äraolemise või soodsate tingimustega. Me oleme oma rahvuse kandjad ka siis, kui maa on vallutatud, rahvas laiali pillutatud ja rahu ei ole.
Arvan, et kiriku hea kaastööline on see, kelle jaoks ei ole tema usklikkus lähtuv mitte hirmust põrgu ees või lootusest saada igavest tasu, vaid on seotud tema inimeseks olemise identiteediga. Ma olen kristlane, sest see teeb mu elu täisväärtuslikuks.

 

 

 

 
Tauno Toompuu,
assessor