Jumala arm juhib meid ka täna

Mõtiskledes tänase kirjakoha üle, tõuseb silme ette Jeesus, tõeline Hea Karjane. Nii inimlikult ja isalikult annab Ta juhtnööre oma jüngritele, kellel pärast Issanda ristilöömist kadus elusiht käest. Inimene jääb inimeseks talle omaste nõrkustega ka siis, kui ta on järginud Jeesust kolme aasta jooksul, on õppinud jumalariigi tarkusi ja näinud Issanda imetegusid. Juhi kadumisega kaovad ka eesmärgid ning valitseb üldine peataolek ja segadus, sageli ka hirm.

Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: «Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?» Peetrus ütles talle: «Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.» Jeesus ütles talle: «Sööda mu tallesid!» Tema ütles talle veel teist korda: «Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?» Ta vastas talle: «Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.» Jeesus ütles talle: «Hoia mu lambaid kui karjane!» Tema ütles talle kolmandat korda: «Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?» Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: «Kas ma olen sulle armas?» Ja ta ütles temale: «Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.» Jeesus ütles talle: «Sööda mu lambaid! Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha.» Aga seda ta ütles vihjates, missuguse surmaga Peetrus pidi Jumalat austama. Aga kui Jeesus seda oli öelnud, ütles ta talle: «Järgne mulle!»

Jh 21:15–19

Mõtiskledes tänase kirjakoha üle, tõuseb silme ette Jeesus, tõeline Hea Karjane. Nii inimlikult ja isalikult annab Ta juhtnööre oma jüngritele, kellel pärast Issanda ristilöömist kadus elusiht käest. Inimene jääb inimeseks talle omaste nõrkustega ka siis, kui ta on järginud Jeesust kolme aasta jooksul, on õppinud jumalariigi tarkusi ja näinud Issanda imetegusid. Juhi kadumisega kaovad ka eesmärgid ning valitseb üldine peataolek ja segadus, sageli ka hirm.

Jeesus toimib, nagu alati, targasti. Kõigepealt kosutab Ta oma vaimselt ja füüsiliselt kurnatud jüngreid, näitab neile kätte õige kalastamiskoha ja alles siis kutsub mehed einestama. Issand ei alusta noomimisega, vaid hoolitsemisega. Olles keha kinnitanud, pöördub Jeesus Peetruse poole kontrollivate küsimustega ja selleks on ka põhjust. Jeesuse ees seisab ju mees, kes kord oli pühalikult vandunud: «Ma annan elu sinu eest», ent taganenud sellest vandest kolmel korral.

Sellest ajast, mil kutsuti esimesed jüngrid, kuni Jeesuse kannatamise ja ristisurmani, on nii mõndagi muutunud. Nüüd seisab Jeesus jüngrite ees kui võitja ja Peetruski ei ole enam see noor ja enesekindel mees, kes ta kord oli olnud. Paljud tema kujutlused olid purunenud ja lootused tühja jooksnud, aga üks on selge. Peetrus näeb nüüd Jeesust mitte läbi inimlike kategooriate, vaid nii, nagu asi tegelikult on, ta näeb seda, mis on Jumalast. «Siimon, Joona poeg, kas ma olen sulle armas?» kõlab Jeesuse küsimus kolmel korral. Ka siin käitub Jeesus Peetruse kui lapsega, kellele tuleb mitmel korral asja selgitada, et tõeni jõuda. Samal ajal ei kasuta Jeesus oma küsimuses mitte Peetruse, vaid Siimona nime. Eks see «kalju» oli ka kõvasti komistanud. Aga just seesama Peetrus, kelle nõrkusi kajastavad kõik evangeeliumid, saab Issandalt ülesande: «Hoia mu lambaid kui karjane.»

Sageli usaldab Issand oma ülesannete täitmise just nõrkadele ja eksinuile, pannes neid proovile. See on hoopis teistsugune lähenemine, kui inimeste juures tavaks on. Inimene hindab ju ikka tublidust ja korralikkust. Me tahaksime tõmmata piire, et need kõlbavad ja teised mitte. Aga, kes teab, milline hinnang antakse kord meile? Me ei tohiks olla kohtumõistjad. Jeesus hoiatas jüngreid: «Mis mõõduga te mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile.» Ainult Jumala arm laseb inimesel vabaneda oma hoiakutest. Nii otsib Issand hea karjasena üles oma jüngri ja küsib ainult üht: «Kas sa armastad mind?» Peetrus vastab Issandale: «Sina tead kõik.»

Väga oluline on lasta Kristusel juhtida oma elu, öeldes usaldavalt: «Sina tead kõik.» Sageli imestame, et Kristus võtab meid teenistusse just sellistena, nagu oleme, aga see ongi Jumala arm. Peetrus oli äsja salanud Jeesuse, kuid temast sai kiriku juht. Arvame, et juhi koht perekonnas, ühiskonnas ja kirikus on valitsev koht, aga Kristus ütleb, et see on hoopis teenimine, abivajaja ja nõrgema eest hoolitsemine. Kristlasest juht ei ole kunagi peremees ega ülemus, vaid ennemini ori, kes peseb puhtaks teiste jalad.

Olen alati imetlusega mõelnud nendele vaimulikele, kes hoidsid oma karja, tulles läbi raskest stagnatsiooniperioodist. Lähemalt olen kokku puutunud ühe tolle aja suurkujuga. Nimelt elasime viiekümnendate keskpaigas Põlvas, kus minu isa pidas koolmeistri ametit. Olin vast kümneaastane, kui mulle kingiti fotoaparaat, mis sellel ajal oli suur uudisasi, aga, oh häda, keegi ei osanud sellega ümber käia. Siis saatis isa mind Põlva kirikusse Jüri Kimmel juuniori juurde, kes oli minu isa õpilane ja suur tehnikamees. Tema õpetaski mind selle aparaadiga pildistama.

Sellega seoses kohtusin korduvalt ka Jüri Kimmel seenioriga ja nägin oma lapsesilmadega, millistes tingimustes perekond elas, korteriks Põlva kiriku mitmel tasandil asuv koridor. Alles hiljem sain teada, millist tööd sellistes oludes ja valitseva re˛iimi surutise all tehti.

Jumal kutsub meid ka täna. On ju ka tänapäeval küllalt noori inimesi, kes on kuulnud seda kutset ja saanud või saamas «väikesteks karjasteks», hüljates maailma poolt pakutavad hüved.

Jääb üle vaid soovida, et avaksime oma südame Issandale ja saaksime Tema küsimusele: «Kas sa armastad mind?», vastata: «Jah, ma armastan sind.»

Aamen.

Raino Kubjas
Nõo koguduse õpetaja

Nõo koguduse õpetaja