Läti luterlased arutlesid kiriku rolli üle

27. veebruaril toimus Riias Lutheri koguduse majas konverents luteri kiriku rollist Läti ühiskonnas. See oli võimaluseks asjalikult arutleda küsimuste üle, mis sealsete luterlaste seas erimeelsusi põhjustavad.

Mullu usupuhastuspühal äratas Lätis tähelepanu avalik kiri, milles kutsuti üles reformatsiooni alguse 500. aastapäevaks (s.o 31. oktoobriks 2017) saavutama Läti Evangeelse Luterliku Kiriku (LELK) ja Välis-Läti luteri kiriku (LELKVL) ühinemise.
Pöördumise allkirjastanud seitse LELKi pastorit ja Läti ülikooli usuteaduskonna dekaan Dace Balode olidki nüüdse konverentsi korraldamise taga. Läti ülikooli kirikuloo professori Valdis Tēraudkalnsi sõnul peetakse allakirjutanuid kirikus liberaalideks, kuigi nad esindavad õigupoolest erinevaid lähenemisviise.

Avatud kõigile, aga mitte kõigele
Terve päeva kestnud konverentsil astusid üles nii kirikutegelased kui Läti ülikooli humanitaar- ja usuteaduskondade õppejõud. Kiriku rollist räägiti ajaloolisest, sotsioloogilisest ja kaasaegse postsekulaarse Euroopa kontekstist lähtuvalt. Ent suurimat meedia tähelepanu pälvisid LELKi ja LELKVLi esindajate ettekanded, milles puudutati nii kiriku olemuse, ühiskondliku rolli kui võimaliku ühinemise teemasid.
Välis-Läti kiriku nimel sõna võtnud praost Ieva Graufelde Rootsist rõhutas, et kirik peab aktsepteerima inimestevahelisi erinevusi ja rõhutama nende võrdõiguslikkust. Muuhulgas kutsus ta üles mitte «demoniseerima» naisi ja geisid.
LELKi peapiiskop Jānis Vanags aga avaldas kartust, et Euroopas toimuva väärtuste ümberhindamisega kaasaminemine võib olla kirikule ohtlik: «Kirik on avatud kõigile, kuid siiski mitte kõigele, ühendavaks teguriks võimaliku ühinemise puhul peab olema usu tuum.» Ta rõhutas ka, et kiriku tegevus pole suunatud maise elu probleemide lahendamisele, vaid hingede päästmisele.
Konverents tõi seega välja ammused teoloogilised erinevused kodu- ja väliskiriku vahel, mis ongi olnud peamiseks takistuseks nende ühinemisel.
LELK peab au sees konservatiivseid põhimõtteid, olles muuhulgas kindlameelselt vastu naiste ordineerimisele. LELKVL, mille üks kogudusi tegutseb muide ka Läti pinnal Riias, on mitmes küsimuses liberaalsem ning selle peapiiskop ja enamik pastoritest on naised.

Eesmärgiks diskussioon
Üks korraldajatest, Riia Lutheri koguduse õpetaja Kaspars Simanovičs ütles Eesti Kirikule, et konverents ei õnnestunud kõige paremini, sest esinejad hoidusid selgesõnaliste järelduste tegemisest ja tundusid olevat oma väljaütlemistes liiga ettevaatlikud. Samas oli põhjust ka rahuloluks: «Öeldi välja erinevaid arvamusi, neid kuuldi ja aktsepteeriti. Ma arvan, et see oli esimene kord, kui LELK ja LELKVL väljendasid oma enesevisiooni nii avalikult.»
Ka Simanovičsi hinnangul näitas konverents, et Kodu- ja Välis-Läti kirikute ühinemine pole lähiajal reaalne. Tema sõnul oligi avaliku kirja eesmärgiks pigem diskussiooni algatamine Läti luterliku kiriku tuleviku üle. «Minu arvates oleme viimase 20 aasta jooksul olnud tunnistajaks LELKi järkjärgulise eemaldumise protsessile [maailma] luterliku kogukonna enamiku ja mitte kõik pastorid ei aktsepteeri seda,» lisas Simanovičs.
Igal juhul õnnestus korraldajatel võita Läti kirikuelus toimuvale laiema avalikkuse tähelepanu – konverentsil räägitut kajastasid nii suuremad päevalehed kui riigitelevisioon.
Rain Soosaar