Tartu linnapea Urmas Klaas hindab detaile ja näeb tervikpilti

Kuidas Tartu Maarja kiriku jõuluteenistusele liiga nappides riietes jõudnud eakale naisele õpetaja soovil kärmelt soe pleed ümber toodi, on seik, mille põhjal Tartu linnapea Urmas Klaas – seda ise jumalateenistusel nähes – kujundas oma hinnangu. Kogudus on kokkuhoidev, linnaruumis nähtav ning ülikoolilinna ajaloolise Maarja kirikuhoone uuele elule aitamine on linna ja tema kodanikkonna kohus.

Tartu linnapea töökabinet on avar, helgetes toonides ja vaatega raeplatsile, kus linlased turistidega võidu samme seadmas. Otsekui ajakirjanikele oma tööpaigaga tutvumiseks aega andes palub Urmas Klaas ennast paariks minutiks vabandada, et enne varem kokku lepitud intervjuud mõned kiiretoimelised asjatoimetused joonde saada. Kasutades antud aega, jõuame uudistada vitriinkappidesse seatud nipsasju –kingitusi linnale, nagu hiljem selgub – ja seintel eksponeeritud maale, mis on Tartu kunstimuuseumist ajutiselt meeri kabinetti ilmestama laenatud.
Naastes teeb linnapea ettepaneku jutuajamiseks kohad sisse võtta rangeilmelise koosolekulaua asemel kabinetinurka hubaseks ansambliks seatud pehmel mööblil. «Tavaliselt istun mina siin,» dikteerib ta peremehele kohaselt, kinnitades varmalt, et eraldab meeleldi oma päevakavast paar tundi Eesti Kirikule.
Küsimusele, kas siin kabinetis räägitakse rohkem headest või kurjadest asjadest, saame kärme vastuse, et ikka headest. «Kui kõneks halvad asjad, istun laua otsas, kui head, laua keskel,» saame osa «kodukorrast», kuuldes, et linnajuhina peab Urmas Klaas ajuti ka krõbedamat tooni kasutama. Ta tunnistab: «Kurvastavatest probleemidest rääkides tuleb ette olukordi, kus pean noomima», ega salga sedagi, et «kõige rohkem teeb pahaseks see, kui inimesed on laisad oma mõtetes ja tegudes ning on pealiskaudsed ja ükskõiksed».
Urmas Klaas nõuab endalt ja oma meeskonnalt pühendumist: «Kui ei taha, siis ära tööta, aga kui töötad, siis anna endast maksimum –see on mu põhimõte.» Oma linna, riigi ja rahva heaks töötades ei tohi teha hinnaalandust ega kompromisse – panus olgu maksimaalne.

Tänulik Räpinale
Kõik inimesed, ka suurimad meist, on kord olnud lapsed. Tänulikult räägib Urmas Klaas oma vanematekodust Räpinas. Räpinas olid väga head kasvu- ja arenemistingimused, hindab ta. Kodust saadud eetilised vaated kujundasid maailmaasjadest varakult huvitunud noormehele vaimse vundamendi, millele oma isiklik maailmavaade rajada.
Räpina keskkooli iseloomustab ta õppeasutusena, kus klassiväline töö oli heal järjel ja õpilasi usaldati kaasa rääkima kooli tegemistes. Kuigi ajad olid sellised, et kõigest ei saanud rääkida, siis ometi ei varjatud koolis, et «Eesti ajalugu ja kultuurilugu on väga mitmekesine».
Hea sulesepana tegi Urmas juba koolipoisina kaastööd ajakirjandusele. Need olid sissevaated kooliellu, mille eest ta sai ka Põlva ajalehelt Koit kvartalipreemia, peatoimetaja Peeter Aasa allkirjaga tunnistuse ning kümme rubla preemia­raha. «See oli innustav tunnustus ja suur raha,» kinnitab Klaas, kellele aga sugugi ei meenu, mida ta võiduraha eest endale toona lubas.
Õpilasomavalitsuse liidrina võttis ta kooliajal aktiivselt sõna teemadel, mis polnud alati kergete killast. Nii võrsus tulevane poliitik ja avaliku elu tegelane, tahtnuks Urmas Klaasi lapsepõlvemeenutustele vahele kommenteerida. Näiteks kui rajooni sõjakomissar käitus viisil, mis noormehe õiglusmeelt riivas, väljendas Urmas Klaas ennast nii sõnas kui kirjas. Seltsimees sõjakomissar kandis vastuhakkaja peale isiklikku vimma ning tegi endast oleneva, et Urmas Klaas enne ülikooli astumist Nõukogude armeesse kutsutuks osutuks. Oli aasta 1989.
Aga plaan ei läinud läbi. Urmas sai vabariikliku ajaloo-olümpiaadi teise koha võitjana ülikooli sisse pärast maksimaalsele tulemusele sooritatud avaeksamit. Seltsimehe nägu venis siirast pettumusest pikaks, kui ta Klaasi koduukse taga pika ninaga jäi – adjöö, okupatsiooniväed, ees ootas alma mater ja Eesti taasiseseisvumine.

Kahe koguduse mõjualas
Urmas Klaasi lapsepõlvekodus Võhandu jõe kaldal paistis ühest aknast kätte õigeusu kirik, teisest avanes vaade luteri usu pühakojale. Nii tema kodu kui kogu Räpina linnakese vaimset palet kujundas suuresti kahe tugeva koguduse, õigeusu ja luteri­ usu, mõjualas paiknemine.
Legendaarse õpetaja Johannes Silla poolt ristitud Klaas meenutab oma kodukoguduse hilisemaid vaimulikke Margit Nirgit, Georg Lillemäed, Andres Põderit, kes igaüks kohalikku ellu oma jälje jätnud. «Mul on olnud õnn tunda mitmeid Räpina karismaatilisi vaimulikke,» tunnistab Klaas, rõhutades: «Nemad olid väljapaistvad isiksused, olid nähtavad ja suhtlesid inimestega.»
Hilisem peapiiskop Põder teenis Räpinat murrangulistel 1980ndate lõpuaastatel ja toob Urmas Klaasile meelde märgilise tähtsusega seiga 1989. aasta kevadest. «Minu lõpuaktuse päeval saabus Räpinasse õpetaja Põderi kutsel noortekoor Norrast, kes esines kontserdiga kirikus ja oli majutatud peredesse,» räägib Klaas. Linlastel olnud uudistamist küll ja küll. Otsekui uut aega ennustades esindasid norralased räpinlastele kõike seda, mida siiani nähtud-kogetud polnud.
Kirik oli kuulajatest tulvil. «Me olime harjunud, et kirikus lauldi kurva tõsise näoga, aga norralased laulsid rõõmsalt kitarri saatel, koos liikumisega,» meenutab Klaas, lisades, et võõramaalaste ülesaste tegi kohalike meeled päris ärevaks ja kui kontserdi lõpus aplodeerima hakati, tõusis arvestatav hulk väärikaid koguduseliikmeid ning väljus protesti märgiks kirikust. «See oli ikka väga suur teema Räpinas,» on Urmas Klaasil praeguseni hästi meeles.
Lisaks luteri õpetajatele ja vana Võrumaa kultuuriruumi kuulumisele on Räpina ajaloos oma osa ka õigeusu vaimulikkonnal ning asjaolu, et Võhandu jõe alamjooksule rajatud linnake positsioneerub Setomaa äärealale, pole kaugeltki vähetähtis. Räpina õigeusukogudus rajati juba 1752 ning on üks vanemaid omasuguste seas. President Konstantin Pätsi vend Nikolai Päts oli siin preester ja tema lapsed on maetud kirikuaias asuvale kalmistule. Õigeusu vaimulikuna teenis pikki aastaid kogudust ülempreester Juulius Niinemets, kes oli perekond Klaasi hea tuttav ning kelle pojapoeg prof Ülo Niinemets on praegu Eesti juhtivaid teadlasi taimefüsioloogia alal.
«Pühapäevahommikutest mäletan, et õigeusu kogudus tervitas oma preestri saabumist kellamänguga, mis omakorda ärritas Aapo Ilvese koera Tukit, kes hakkas meelt heites ulguma,» toob Klaas mälusopist esile lõbustava pildikese väikelinna idüllist. «Aapoga olime naabrid ja pinginaabrid ning oleme siiani suured sõbrad,» lisab ta.

Ajalugu oli kõige huvitavam
Ärksa meelelaadiga noormehena oli Urmas Klaasil päris keeruline otsustada, mis erialal ülikoolis õppima asuda. Huvitavaid fakulteete oli ju nii palju! Kooliajal näiteks pidas Urmas silmas arsti elukutset ning veetis nii mõnegi koolivaheaja haiglas sanitarina töötades. Sügavat huvi tundis ta ka õigusteaduse ja sotsioloogia vastu, ent otsustaval hetkel jäi sõelale siiski ajalugu, mis oli «kõige huvitavam eriala, mida ülikoolis õppida».
Huvi ajakirjanduse ja politoloogia vastu oli samuti ilmne, ent teist ei olnud toona veel võimalik eraldi erialana Tartus õppida ning žurnalistika osas saame vastuse: «Ma leidsin, et oskan niigi kirjutada ega vaja ekstra juurdeõppimist.» Laulva revolutsiooni kontekstis oli ajaloo eriala üks populaarsemaid ning konkurss sisseastumiseks meeletu.
Teadustööks uurimisküsimust valides lähtus Klaas kahest printsiibist: et oleks huvitav ja et oleks seni uurimata. Kiriku ajalugu kui nõukogude perioodil sordiini all hoitu sobitus fookusesse ning prof Sulev Vahtre oli rõõmuga nõus juhendama õigeusu teemat käsitlevat kursuse-, hiljem ka magistritööd. 1994. aastal kaitstud diplomitöö oli õigeusu kirikust Võrumaal, mille juurde Urmas Klaas jäi ka magistridissertatsiooni kirjutades, laiendades haaret kogu Lõuna-Eesti kohta, nii et 1998. aastal kaitstud uurimus kannab pealkirja «Õigeusu kirik Lõuna-Eestis 1848–1917. Halduskorraldus ja preesterkond».
Magistrantuuri astudes asus Urmas Klaas ülikooli kutsel paralleelselt ka õppejõu ametisse.

Kui hobist sai elukutse
Nagu koormusest akadeemilises vallas veel vähe, püsis Tartusse kolimisest alguse saanud harrastus teha Postimehele kaastööd päevapoliitilistel teemadel. Hobist sai elukutse 1995. aasta suve lõpus, kui toonane peatoimetaja Vahur Kalmre noore ajaloolase Postimehe uudistetoimetajaks kutsus. Lähimateks töökaaslasteks olid Made Laas ja tulevane poliitik Urmas Paet.
Arvamustoimetuse juhatajaks ülendatud Urmas Klaas sai ettepaneku koos Postimehega Tallinna kolida, millest Klaas aga keeldus. «Jäin Tartusse ja minust sai Tartu toimetuse juhataja,» räägib Klaas, lisades, et tema juhtimisel tehti Tartu Postimehest päevaleht, mis nõudis toimetuse laiendamist. Karjääriredelil liikumist dikteeris elu: peatoimetaja asetäitjast sai sajandivahetusel peatoimetaja. Vajab allajoonimist, et ajakirjandusliku tegevusega paralleelselt kulges jätkuvalt õppejõuks olemine ülikoolis ja seda kuni aastani 2003.

Rahulik uni on kõikse olulisem
Iga peatükk eluloos on seotud eelneva ja järgnevaga, tahaks kommenteerida Urmas Klaasi elukäigust ülevaadet saades. Küsimusele, kas ajakirjanikuametist on hilisemas poliitikukarjääris ka kasu, saame jaatava vastuse. «Ajakirjanikuna töötamise aeg on minu õiglustunnet veelgi teravdanud,» arvab Klaas, olles kindel, et see on poliitika tegemises väga oluline.
Kuigi ajakirjandus tänapäeval on midagi muud kui toona, on põhiprintsiibid samad. Nagu seegi, et «ära näe kunagi ajakirjanikus vaenlast, vaid arvesta, et ajakirjanik teeb oma tööd ja tähtis on omavahel suhelda». Ajakirjanik saab oma uudise kätte ka siis, kui allikas blokeerib informatsiooni. «Kui sina ei räägi, räägib keegi teine. Tema jutt ei pruugi olla see, mida sina oleksid tahtnud rääkida, ning sinu mõte jääbki esindamata,» toob ajakirjandusega palju suhtlev Urmas Klaas elulise näite. Avatus ja kõigiga suhtlemine on kindlasti vajalik, kui soovid olla rahva teenistuses, arvab Klaas.
Veel peab Urmas Klaas oluliseks elada nii, et südametunnistus oleks puhas. «Minu olulisemaks põhiväärtuseks on nõue olla aus,» rõhutab ta. Poliitik saab ja peab olema aus. «Ausus peab kõik tuleproovid vastu ja ma olen selle teadmise järgi elanud,» teatab ta, lisades: «Suur väärtus on see, kui saad öösel rahulikult magada, sest ükski asi ei kaalu üles rahulikku und.»

Sauna taga tiigi ääres …
Põlva maavanemaks saanuna hommikul Tartust Põlvasse ja õhtul tagasi ülikoolilinna sõites tekkis arusaam, et «üks maavanem peaks olema rohkem maaga seotud». Siis sai lisaks linnakodule ostetud maaelamiseks üle saja aasta vanune talu, mida kohaliku kuldreegli «Rohelisem elu» järgi korda seada.
Üllatus oli suur, kui tuli välja, et maakleri vahendusel kaua otsitud ja ostetud talu naabriks on Urmas Klaasi vanaema endine kodutalu. Nüüdseks on maakodu saanud nii korda, et sinna on hea töökiire eest lõõgastuma sõita ja seal on hea, eriti suveajal, sõpru külla kutsuda. Sauna taga tiigi ääres on paradiis, mida Urmas Klaas ühegi Hispaania basseini vastu ei vahetaks.
«Esimesel võimalusel lähen maakoju Põlvamaale. Seal tunnen, et olen tihedalt maade ja metsadega seotud. Kõige paremini puhkan metsas jalutades, suusatades, seenel käies, järvel kala püüdes. Emapoolne vanaisa oli tubli kalamees. Temaga koos käisin lapsena Lämmijärvel kalal. See on jäänud.
Olen Tallinnas töötanud Postimehe ajal ligi neli aastat, ligi kaheksa aastat riigikogu ajast esmaspäevast reedeni olnud Tallinnas, aga esimesel võimalusel sõidan ikka tagasi koju. Lõunaeestlus on juurtes, tunnen siin end rohkem kodus. Tunnetus ja tunne seob.»

Kirik on linnas nähtav
Urmas Klaasil on hea meel, et Tartu on taas piiskopilinn. «Ajalooliselt on see Tartu arengut palju mõjutanud,» teab ta ajaloolasena. Linnapeana rõhutab, et kirikud ja kogudused on Tartu linnapildis vägagi kohal. Nii visuaalses kui sisulises mõttes.
Pauluse ja Jaani kiriku sihtasutuste nõukogu esimehena kiidab ta Tartu tugevaid, eriilmelisi kogudusi. Tunneb head meelt, et Pauluse kirik on taas korda tehtud ning et Jaani kirik on riigi ja Tartu kodanikkonna ühistel jõupingutustel uuele elule aidatud.
«Olin siis Postimehe peatoimetaja, kui koos linnapea Andrus Ansipi ja ülikooli rektori Jaak Aaviksooga algatasime toetuskampaania kirikule tornikiivri vaskpleki muretsemiseks, ja rahvas tuli üle ootuste jõuliselt kaasa,» meenutab Klaas. Postuumne tänu ettevõtja Tiit Veeberile, kelle rahaline panus aitas Peetri kiriku juures vajalikke töid teha. «Usun, et tuleb ka Maarja kiriku aeg,» on linnapea kindel, kinnitades, et linna toetus on selleks olemas.
Kirikute kohalolu all peab linnapea silmas ka kiriklikke erakoole, mille tegevust linn toetab, sest «erakoolid on Tartu koolivõrgu osana meile vajalikud, sõltumata omandivormist».

Tartu vaimust tänasel päeval
Linnapea hindab Tartu ettevõtlust ja leiab, et linn on kujunemas Eesti infotehnoloogia pealinnaks. Nimetab lisaks tuntud ehitus-, toiduainetööstus- ja kergetööstusettevõtteid. Rääkimata juba ülikooli kliinikumist.
«Rõhutan seda ja tegutsen mõtte järgi, et Tartu on jätkuvalt Eesti vaimu linn, ideede ja aarete linn. ERMi me ei ehita välismaa turistide tarvis. Eesti Rahva Muuseum on ikka Eesti rahva jaoks. Üleilmastumise ajal peame meeles hoidma, kes me oleme, milline on meie ajalugu ja kultuurilugu. Eriti nüüd, kui tormid käivad üle Euroopa, on tähtis teada, kes me oleme.»
Pauluse kalmistul eelmisel aastal korda saanud vabadussõjas langenute memoriaal on auvõlg nende naiste ja meeste ees, kes vabadussõjas oma elu jätsid. «Aga see on tähtis meile, et oleks meeles, et vabadus ei ole iseenesestmõistetav süllekukkunud asi, vaid et selle nimel tuleb ka tänasel päeval tööd teha ja endast parim anda,» rõhutab linnapea.
Tartu enam kui 97 000 elanikust on eestlasi ligi 72 protsenti. Järgmised suured rahvusrühmad on venelased (13,4%), soomlased (1,2), ukrainlased (1), sakslased (0,7). Tänastest tartlastest rääkides nimetab Urmas Klaas kõigepealt Hando Runnelit, Eesti südametunnistust, «kellel jätkub aega ja energiat tegelda väga suurte asjadega». «Hando Runneliga me räägime eesti kultuuripärandi säilitamisest ja oluliste teoste kirjastamisest, aga ka Uku Masingu memoriaalkorteri remondist ja kütmisest. Linnavalitsuse esimene otsus uuel aastal oli muuseas reservfondist raha eraldamine Masingu korteri remondiks ja küttepuude soetamiseks.»

Rohkem hoolivust ja säästlikkust  
Meid on 1,3 miljonit, aga käitume, nagu oleks meid 1,3 miljardit, tuletab Urmas Klaas meelde lavastaja Jaanus Rohumaa sõnu. On suur ime ja saavutus, et meil on oma riik, tuletab ta meelde. «Olen rõõmus, et minu vanavanemad nägid Eesti taasiseseisvumist ning said vabas Eestis nii pikalt veel elada, et võisid ütelda, et eesti rahvas pole aineliselt kunagi nii hästi elanud.»
«Soovin, et me üksteisega suheldes oleksime enam hoolivad ja säästvad,» tunnistab linnapea, kes hoolimata oma kiirest töögraafikust võtab teadlikult aega sõpradega suhtlemiseks. Saades linnapeana palju kutseid, teeb ta valiku, sest ei soovi kiirustamise tähe all pinnapealseks muutuda.
Põlised tartlased teavad 1977. a Emajõe kaldale püstitatud mälestusmärki 100 000. tartlase auks. Ülikoolilinna tullakse ja siit minnakse. 2016. a jaanuaris oli linnas elanikke 97 153.
«Mul on olnud võimalus Eestist lahkuda, mind on kutsutud elama ja töötama Saksamaale,» tunnistab Urmas Klaas, et temagi oleks võinud olla lahkuja. «Olen teinud valiku Eesti heaks. Kindlasti on minus missioonitunnet, et anda oma panus Eesti arengusse. See on meeldiv kohus. Tunnen, et siin on minu kodu ja kodumaa.»
Sirje Semm
Liina Raudvassar

Urmas Klaas
Sündinud 17. märtsil 1971 Räpinas.
Lõpetanud Räpina keskkooli 1989 ning Tartu ülikooli ajaloo erialal 1994 (cum laude); ajaloomagister 1998.
Töötanud Tartu ülikoolis 1994–2003, Postimehe toimetuses 1995–2003.
Põlva maavanem 2004–2007.
Riigikogu liige kahes koosseisus aastatel 2007–2014.
Tartu linnapea alates 2014.