Eesti suurim orel on kapitaalremondis

Tallinna Kaarli kiriku Walckeri orel on kolmekuningapäevast alates kapitaalremondis. Tööd kestavad kolm aastat ja seda teeb orelimeister Toomas Mäeväli koos abilistega.

Üle 90 aasta kogudust teeninud pilli on ka varem remonditud, kuid nii suures ulatuses on see ette võetud esimest korda. Toomas Mäeväli tunneb Kaarli oreli hingeelu juba üsna kaua. «Esimest korda alustasin 1992. aastal, siis sai koos tollase orelihooldaja Harri Ilvesega siin esimesi töid tehtud, 1997. aastast olen olnud selle oreli hooldaja. Ma olin 16aastane, kui käisin kooli kõrvalt oreleid tundma õppimas.» Eesti noorima orelimeistrina on tal sel alal juba pikk staaž.

Kuus orelit ühes
«Kui orel hakkab tõrkuma ega kuula enam organisti sõna, vaid näitab oma iseloomu, siis on vaja kapitaalremonti teha,» selgitab orelimeister remondi põhjusi. «Orel on tehtud puidust, tinast ja tsingist ning kõik see on väga tundlik õhutemperatuuri ja niiskuse muutustele. Nii nagu näiteks on puidust ustega, mis niiskusega ei lähe hästi kinni, kuid talve kuivaga sulguvad väga hästi. Orel andis märku susisemisega, mida suures kirikus küll kuulda ei olnud, aga organistide kõrvu jõudis küll. Ka hakkas tuul kätele puhuma. Pillimäng tegi muusikute tervisele juba liiga.»
Remondiks on antud aega kolm aastat, kuid esimene etapp peab juuliks valmis saama. «Tegelikult peaks orel olema mingis osas mängitav juba ülestõusmispühadeks. See on ju väga suur orel. Kui võrrelda maakirikute orelitega, siis on Kaarlis koos ca 5–6 tavalist orelit. Ega nii suures kirikus väiksem ei kostakski. Kuid meie muusikud on nii leidlikud, et oskavad ka osalise mahuga oreli kõlama panna,» annab Mäeväli ülevaate. «Juuli lõpuks peab saama valmis see osa, mis meil praegu ette võetud on – 2000 vilet peavad paika saama, siis juba tulevad järgmised töösse.»

Kitsenahk versus sünteetiline
Oreli remondiks on vaja erinevaid materjale, ka kvaliteetset nahka.
«Üks põhiline asi on leida õige nahk, mis töötaks hästi täpselt. Orelis kasutatav nahk peab olema pehme nagu kõige õhem riie ja samas õhutihe. Omal ajal kasutati selleks pargitud sooli, mis sobisid väikesteks lõõtsakesteks. Tänapäevase soole nahk ei sobi selleks enam. Kasutatakse kitsetalle-, känguru-, ka kalanahka.
Nüüd on olemas ka sünteetiline nahk, kuid kahjuks me ei tea, kui kaua see vastu peab. Me teeme Kaarlis siiski mõned kergemini ligipääsetavad read katseliselt, n-ö tulevikku vaadates, sünteetilise nahaga, et uurida, kui kaua vastu peab. Muidugi hinnavahe naturaalsel ja sünteetilisel on mäekõrgune, nii et tasub katsetada.»
Suure instrumendi remondi juures on Mäevälja sõnul töömahukaim osa tuhandete detailide lahtivõtmine, sest 1923. aastal valminud oreli paljusid osi pole kordagi lahti võetud või on kruvid lihtsalt katki keeratud. «Püüame nüüd teha nii, et kõik kruvid oleksid ka edaspidi lahtikeeratavad.»
Oreli remont käib nii kirikus kui töökojas, kus valmib näiteks tohutu hulk nahkdetaile, osa vilesid saadetakse Hollandisse.
«Et mitme tavalise oreli mõõtu pilli remont on väga töömahukas, kutsusin endale mõned inimesed appi. Mu lapsed on siin vabatahtlikena käinud abiks oreli häälestamisel. Pilli remondil on mul abiks neli meest: ajalooüliõpilane Kert Õun, Viimsi koguduse õpetaja Mikk Leedjärv, orelimeister Olev Kents ja klavessiinimeister Peeter Talve. Nii suure töö puhul on meeskonnatöö asendamatu.»

Unikaalne pill
Maailmas ei ole teist 1920. aastate Walckeri firma siiani nii terviklikult püsinud pilli, ainuüksi sel põhjusel on Kaarli kiriku orelil tähtis koht Euroopa väärtuslikemate ajalooliste orelite seas. Ehkki veelgi võimsam on 124 registriga Riia toomkiriku Walckeri orel, on see pill vanem. Ka Eestis on mitmeid sama töökoja oreleid, mis senini head pillid on.
Remonditööde ajal saadab koguduselaulu detsembris soetatud digiorel, mis võimaldab jätkata ka traditsioonilisi muusikaõhtuid ja muud kontserttegevust.
Tiiu Pikkur

Kaarli kiriku orel
Eesti suurim orel 84 registri ja 5200 vilega
Ehitatud 1923. a Walcker & Cie vabrikus
Oli Eesti Vabariigi esimene esinduslik uus orel
Remonti saab toetada kampaania «Viled hüüdma» kaudu, kinkides kirikule nimelise orelivile