Vaja on vaprust

Möödunud nädalale vajutas oma pitseri 13. novembri Pariisi terroriaktide järelkaja. Selgus üha uusi üksikasju toimunu kohta ning kolmapäeval hukkus tulevahetuses politseiga rünnakute arvatav peaorganisaator. Maad on võtnud ka hirm uute terrorirünnakute ees. Nädalavahetusel võeti Brüsselis seetõttu kasutusele erakorralised abinõud julgeoleku tagamiseks, mis häirisid märgatavalt Euroopa Liidu pealinna tavapärast elurütmi. On päris ilmne, et terrori kordumist kardavad ka pariislased. Ent paljud neist keelduvad oma igapäevaelu harjumusi turvariskide pärast muutmast, sest tahavad näidata, et terrorism ei suuda neid heidutada.
Arvan, et samal kombel ei tohiks me ka muuta oma seisukohta põgenike vastuvõtmise küsimuses, nagu kavatsevat mõned Ida-Euroopa riigid. Tõsi, ettevaatlik peab olema, kuna teame nüüd, et põgenike sekka võib poetuda ka terroriste. Aga islamistid panevadki nähtavasti panuse just sellele, et hakkame võõrastesse suhtuma umbusklikult või ebasõbralikult. Tundub, et see on neil mingil määral juba õnnestunud, sest Euroopas on viimasel ajal sagenenud vägivald islamiusuliste suhtes. Seejuures on muide kannatada saanud ka näiteks hindud ja kristlased, keda on välimuse järgi ekslikult muslimiteks peetud.
Mis oli Pariisi rünnakute põhjuseks ja kuidas peaksime neile reageerima? Arvamusi on palju ja väga erinevaid. Ühed leiavad toimunust kinnitust sellele, et religioon üldiselt või konkreetselt islam põhjustavat vägivalda. Teised juhivad tähelepanu integratsioonipoliitika nurjumisele, eriti Prantsusmaal ja Belgias. Kolmandate väitel tuleks noorte radikaliseerumise vältimiseks võidelda sotsiaalse ebaõigluse vastu jne. Pole aga sugugi kindel, et võimust ei võta tõlgendused, mis õhutavad vihkamist ja vastandumist. Niisiis peaksime südilt vastu astuma ka pead tõstvale paremäärmuslusele – muu hulgas sellisele, mis väidab end toetuvat kristlikule identiteedile. Ja eks sellekski ole vaja vaprust …
Rain Soosaar