29. novembril algab uus kirikuaasta

Saabuval pühapäeval astume uude kirikuaastasse. Seepärast on kohane mõelda, miks kirikuaasta erineb kalendriaastast ja millised on selle suurimad pühad.

Erinevalt kalendriaastast lähtub kirikuaasta Kristuse ja maailma elutsüklist. Nii saab ühe kirikuaasta jooksul igal pühal ja pühapäeval kirikus käiv inimene ülevaate Kristuse elust ning maailma minevikust, olevikust ja tulevikust.
Uus kirikuaasta algab Kristuse tulemise ootamisega ja lõpeb igavikupühapäevaga, mis räägib igavesest elust. Keskne päev on pühapäev, mis meenutab Kristuse ülestõusmist surnuist. Osa suuri ja väikseid kirikupühasid langeb ka nädala sisse argipäevadesse. Igal kirikuaasta pühal ja pühapäeval on oma liturgiline värv, mis annab edasi vastava püha või pühapäeva sisu.

Jõulutsükkel
Kirikuaasta algab neli pühapäeva enne jõule advendiajaga (ld tulemine), mis on jõuludeks valmistumise aeg. Jõuluks loetakse alles 25. detsembrit. Kirikuaasta saab alguse Jeesuse kuningliku tulekuga Jeruusalemma ja rahva hosianna-hüüdudega. Kuna tegu on väikse paastuajaga (paast kuulus pühadeks ettevalmistamise juurde), siis on liturgiline värv violetne, mis sümboliseerib meeleparandust ja kahetsust.
Jõulud saavad alguse jõululaupäeva (24. detsembri) õhtul peetava vigiiliaga ja lõpevad kolmekuningapäevaga 6. jaanuaril. Jõulud kõnelevad Kristuse sünnist ja et tegu on rõõmupühadega, on liturgiliseks värviks valge, mis kõneleb siirast rõõmust ja puhtusest.
Olulisim püha jõulude ajal on 1. jõulupüha 25. detsembril, 2. jõulupüha on 26. detsembril. Suuri kirikupühi tähistati vanasti mitu päeva, täpselt nõnda nagu pere ellu kuuluvaid tähtpäevigi (pulmad, matused). Jõulude suur tähistamine lõpeb kolmekuningapäevaga, ametliku nimetusega Kristuse ilmumise püha, mis kõneleb sellest, kuidas kolm idamaa tarka läksid Jeesus-last kummardama. Meie kultuurikontekstis on sel päeval tavaks viia toast välja kuusk, mis sümboliseerib jõulude lõppu.
Kuigi tavainimese jaoks lõpeb jõulude tähistamine kolmekuningapäevaga, on kirikuaasta jõulutsükkel veel mitmel pühapäeval jätkumas, kuni jõutakse eelpaastu ajani, mis valmistab ette paastuaja saabumist.

Ülestõusmispühade tsükkel
Ülestõusmispühi valmistab ette suur paastuaeg, mis algab 40 päeva enne ülestõusmispühi (loendist on pühapäevad välja arvatud). Enne seda tähistatakse veel vastlapäeva (viimane võimalus enne paastu liha süüa!).
Paast algab tuhkapäevaga (vanasti raputati kahetsuse märgiks tuhka pähe). Katoliku ja õigeusu kiriku traditsioonis loobuti paastuajal lihatoitudest ja avalikest pidudest. Protestandid rõhutavad rohkem meeleparandust. Kuna tegu on meeleparandusajaga, on ka liturgiline värv violetne.
Paastaja viimast nädalat kutsutakse suureks nädalaks ja see saab alguse palmipuudepühaga, mil Jeesus sõitis Jeruusalemma. Suur neljapäev kõneleb sellest, kuidas Jeesus seadis armulaua ja pesi oma jüngrite jalgu, jättes neile nii eeskuju teenida üksteist alanduses. Suur reede käsitleb Jeesuse surma ristil, liturgiline värv on must. Vaiksel lau­päeval oli Jeesus hauas.
Ülestõusmispüha varahommikul leidsid naised tühja haua ja kohtusid ülestõusnud Kristusega. Liturgiline värv on valge. Ka ülestõusmispühi tähistatakse kahel päeval. Neljakümne päeva jooksul alates ülestõusmisest ilmus Kristus jüngritele. Neljakümnendal päeval läks ta taevasse. See on taevaminemispüha, mis on alati olnud meie kiriku traditsioonis suur püha, ja liturgiline värv on valge.

Nelipühade tsükkel
Nelipühad saabuvad 10 päeva pärast taevaminemispüha (50 päeva pärast ülestõusmispüha) ja on kolmandad suured pühad kirikuaastas. Tegu on Püha Vaimu väljavalamisega jüngritele ja esimese ristimisega. Seetõttu peetakse seda kiriku rajamise päevaks. Liturgiline värv on nelipühadel punane, mis kõneleb usu tunnistamisest.
Nelipühigi peetakse kahel päeval. Nelipühadele järgnevat aega on kutsutud ka kirikuaasta pühadeta pooleks, sest sellesse poolaastasse enam kirikupühi ei mahu (välja arvatud kolmainupüha, jaanipäev ning mõned pühakute ja apostlitega seotud tähtpäevad). Liturgiline värv on sel ajal tavaliselt roheline ja kirikus kõneldakse kristlasena elamisest maailmas.
Kirikuaasta eelviimased pühapäevad kõnelevad viimsest kohtust ja selleks valmistumisest. Viimane pühapäev kirikuaastas on igavikupühapäev või surnute mälestuspüha, mil mõeldakse igavesele elule või kõigile lahkunuile ja mälestatakse omakseid. Liturgiline värv on siis valge või must.
Nii kõneleb kirikuaasta Kristuse tulemise ootamisest ja lõpeb eluga jumalariigis. Kirikuaasta kutsub meid mõtlema oma usule ja selle alustele.
Kaido Soom

Liturgilised värvid
Liturgilised värvid rõhutavad kirikuaasta sisu ja neid on viis. Jumalateenistuses on altari- ja kantslikatted liturgilistes värvides nagu ka liturgi stoola-kaasula
Meeleparandus, kahetsus, ootus – violetne
Rõõm, tänu, puhtus, õndsus – valge
Lein – must
Usu tunnistamine, märterlus, veri – punane
Lootus ja igavene elu – roheline