Teekond põhjatusse sügavusse

Ühel suvepäeval lugesin sõbra ja ametivenna Jukka Huttuneni, endise Pappisliitto (Soome kiriku vaimulike kutseliit) juhatuse esimehe Facebooki kontolt postitust, kus oli teade, et Jukka jõudis täna hommikul taevasesse koju, ning tänu kõigile eestpalvete ja toetavate sõnumite eest. Näoraamatus jagatakse ikka surmasõnumeid ja kaastundeavaldusi ning Jukka on hõimurahva seas levinud mehenimi, sestap ei pööranud ma teatele suuremat tähelepanu. Miski jäi kripeldama ning paar päeva hiljem lugesin postitust uuesti – selle oli kirjutanud Jukka abikaasa Elina. Lugesin veel edasi – õigupoolest tagasi – nädal varem kirjutatud südamlikku ja kuidagi väga helget postitust: «Minu haigus teeb oma tööd üha nobedamini. Seepärast tahan kindluse mõttes juba nüüd öelda teile kõigile südamlikud tänusõnad eestpalvete (ärge neid veel lõpetage), mitmekülgse toetuse ja sõpruse eest.»
See, mis mu meeli päris pikaks ajaks painama jäi, polnud mitte niivõrd äsja kuuekümneseks saanud mehe kiire lahkumine, vaid pigem ehmatav tõdemus: kas tõesti on mu lugemis-, arusaamis- ja keskendumisvõime kahandunud selle määrani, kus ma ei suuda enam jälgida, kes on ühe või teise sõnumi edastaja, kas lahkunud on postitaja ise või keegi teine, kas tegemist on juubeli- või surmateatega – vajutan vaid masinlikult ikka ja jälle laikimisnuppu ning tundun endale sotsiaalse ja osavõtlikuna? Kas säärane kõikehõlmav pealiskaudsus on tunginud ka näoraamatust pärisellu, minu ja lähedaste, minu ja looduse, minu ja Jumala vahelisse suhtlusse, nõnda et süvenemiseta loen või kuulan sõnumeid oma lapse ootavais või väsinud silmis, esimestes langevates lumehelvestes, valgetel öödel lõhnavais sireliõites, Arvo Pärdi muusikas või armulaua seadmissõnades?
Ühes patukahetsuspsalmis on sõnad: «Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand!» – De profundis clamavi ad te, Domine (Ps 130:1). Viimastes eestikeelsetes piiblitõlgetes on sellele psalmile antud pealkiri «Hüüd patusügavusest». Mulle tundub, et siin ei ole tegemist üksnes «patukuristikuga» selle sõna tavatähenduses (st inimese olukorraga, kes on hirmsa kuritöö toime pannud või keda rõhub painav süütunne), vaid inimolemuse «sügavustega» – meie olemuse keskme, südame või tuumaga, nende kihtidega meis, mida pealiskaudne suhtlus ja muljete ning infotulv üldjuhul ei puuduta. Selle sügavuse poole võib meid juhtida vaikus ja alles selles sügavuses saab sündida tõeline palve ehk hüüdmine Jumala poole.
Selles sügavuses avanevad meie silmad nägema ja kahetsema pattu, mis ei ole siis enam lihtsalt üks konventsionaalne, moraal­ne või religioosne «üleastumine», vaid lahusolek Armu ja Headuse Allikast, võiksime öelda ka – pealiskaudsus, mis takistab Jumala armastuse põhjatusse sügavusse laskumast ja sellest ammutamast. Kuid paradoksaalsel kombel avanevad neis põhjatuis sügavikes meie silmad nägema ka lõputut ja täiuslikku Ilu – jumalikku ilu ja headust, mis peegeldub vastu kogu loodus ja ka meie endi hingedes.
Arvo Pärt on ühes kõnes rääkinud reisist inimese sisemusse, mille käigus jätame seljataha kõik ühiskondlikud, kultuurilised, poliitilised ja religioossed kontekstid: «Lõpuks jõuame võrgusarnase põhimustrini. Seda võiks ehk nimetada ka «inimgeomeetriaks»: selge ja korrastatud, rahulikult vormitud, üle kõige aga – ilus. Selles sügavuses oleme me kõik üksteisega nii sarnased, et tunneme igaühes ära iseenda. Ja ainsana see tasand võiks saada kohaks, mille peale üleüldse võiks püstitada tõeliselt funktsioneeriva (rahu)silla, kus kõik meie probleemid – juhul kui neid siis veel üldse leidub – oleksid lahendatavad.»
Möödunud nädalal toimus Sakus Talu laagrikeskuses retriidijuhendajate koolituse teine osa. Tosina jagu vaikuse sõpru avastas Urmas Nageli, Kristel Põderi ja Raili Heikinheimo käe all vaikuse saladusi. Retriit kui juhendatud vaikus, mis reeglina tähendab mõnepäevast tagasitõmbumist argirutiinist, on eesti luterluses töövormina suhteliselt uus. Usun ja loodan, et selle koolituse viljad saavad õnnistuseks meie kirikule ning annavad impulsse selleks, et meie kohati pealispindseks jäävas usuelus ning jumalasuhtes oleks enam sügavust ning tervendavat väge.
Hea kirikulehe lugeja, soovin ja palun igasse Sinu päeva:
Pausikuristiku põhja, / Vaikusele pikkust, / Vaikimiseruumi tühja, / Hinge tänulikkust. (Juhan Viiding)

 

 

 

 
Marko Tiitus,
assessor