Kes ma olen?

Läinud kolmapäeval algas alma mater’is selleks õppeaastaks vabade kunstide professoriks valitud luuletaja Kristiina Ehini loengusari «Teekond tundva inimese ehk homo sensibilis’e juurde. Loovuse kujundlikud väljakutsed», kus ta kutsub kuulajaid isikupärase kunstilise tunnetuslaadi leidmise teekonnale. Loeng algas auditooriumi täitnud huvilistele «eksamiga», kus näiliselt lihtsale küsimusele «kes ma olen?» tuli korduvalt poole minuti jooksul vastus leida. Iga kord tuli endale läheneda uuest vaatenurgast.
Aga kes ma siis olen? Oma vanemate laps, oma laste vanem, kirikulehe toimetaja, kellegi sõbralik naaber, kellegi sõber ja loodetavasti hea, Eesti riigi kodanik, inimene, kes usub Jee­susesse Kristusesse. Loengu teemal jätkates on hoopiski keeruline vastata küsimusele, mida ma tunnen. See kätkeb endas nelja põhivärvi: rõõm, kurbus, viha ja seksuaalsus. Kolme esimese kuhjumist, vaheldumist ja muundumist võib kogeda lausa iga hetk. Seotuna erinevate teemadega nagu riigi tervishoiu- ja sotsiaalsüsteem, poliitika ja pagulastega seotud viha- või kaitsekõne.
Kuskil on keegi ametnik või ametnikud muutnud hooldushaiglasse vastuvõtmise korda ja millega seda iganes ei põhjendata – teenuse vajajatele on see muutunud veelgi kättesaamatumaks. Kui kiirabisse helistada, pole kindel, et auto välja saadetakse. Jaa, siis küll, kui mainida võlusõna «vähk». Siis on ka haiglauksed avatud. Aga kes ütleks, mida inimene sellisel puhul tunneb? Kas tõesti rõõmu, et on õige haigus ja teda aidatakse? Või siiski mitte?
Need vägagi inimlikud küsimused kerkivad valuliselt üles just viimastel nädalatel, kui ajakirjanduse on vallutanud üks põletav teema: pagulased. Kui loengus soovitas luuletaja kuulajatele turvalisuse loomiseks ennast kuidagi identifitseerida, siis rahva tasandil oleme paarkümmend aastat kinnitanud: meil on oma väike turvaline riik, kuigi siin ei voola piimajõed ega kasva pudrumäed. Nüüd aga on identiteet kõikuma löönud, kuid suurt osa rahvast süüdistatakse sallimatuses. Üha keerulisemaks läheb vastata küsimustele, kes ma olen ja mida ma tunnen. Aga minu vastuseid ei peaks kellelgi olema õigust hukka mõista.
Rita Puidet