Kus su aare on, seal on ka su süda

Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda. Silm on ihu lamp. Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis. Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus? Keegi ei saa teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Teie ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat.
(Mt 6:19–24)

Arvatavasti on suurem osa meist regulaarselt jälginud maailmas toimuvat. Igapäevast uudistevoogu uurides ja hinnates tõuseb sageli, ehk isegi aina sagedamini, südamest sügav tõdemus ja küsimus: kas meil on veel lootust?
Paljud ohkavad: «Ma ei taha sellest kõigest enam midagi kuulda, elaksin oma elu ning tunneksin rõõmu perest ja oma väikestest tegemistest, nemad tehku seal, mis tahavad!» Ja uuel hommikul tulevad uued teated veel suurematest segadustest …
Inimeseksolemise imest ja inimesekskasvamise võimalusest kõneleb tänases kirjasõnas Jeesus suure sügavuse ja halastamatu täpsusega. See on väga rikas ja mitmetasandiline sõnum, mille juures üldiselt võiks küsida: kes ma olen ja mis minul on?
Ja vastata võiks ristiinimesena: olen pagulane, kelle pelgupaik on Issandas, ja minu osaks on kogu taevane varandus!
Jeesus julgustab meid taipama, et inimese elus saab olla vaid üksainus keskpunkt või allikas. Ta kõneleb sellest, mille külge saab seotud süda.
Jeesuse õpetust saab jagada vaid seda tõeks elades. Milles ma näen oma elu väärtust? Keegi ei saa orjata kahte isandat! Ühele ta saab osutada poolehoidu tema teenimisele pühendudes, teisele samal ajal pühenduda ei ole inimese võimuses. Kohe, kui tähelepanu vajub teisale, on senine jäänud kõrvale.
Tähendamissõna kahest isandast selgitab kaht vastandlikku meelevalda, mis valitsevad inimese südant – need on Jumal või mammon. Ühel neist kahest on meelevald inimese südame üle ja teisele jääb põlgus! Mammon, varandus, omand on köitev valdkond.
Igale inimesele kuulub maailmas midagi, me kõik teame kedagi, kes on vaesem või rikkam, oleme kogunud tasahaaval raha mõne unistuse täitumiseks, oleme vahel taibanud, kui vähe on elus vaja, et olla tõeliselt rõõmus, oleme pidanud aitama mõnd kaasteelist tema rahahädades või vajanud ise abi, et hädapärasega toime tulla.
Kõigist meist räägib Jeesus ja mitte ainult ei räägi, vaid kõnetab ja puudutab – see lugu siin on minust, rikkast ja vaesest, kes ma kordi päevas jagan oma aega maise varaga tegelemisele.
Ma kuulen ja taipan, et on tõeline aare, mis jääb püsima kõigis maailma vapustustes ja hävingus – see on uus vahekord Jumalaga, lunastus, mille loob Jeesus.
Kui püüaksin seda tõelist varandust selgitada, siis ütleksin, et see side Jumalaga on katkematu kullast niit, millele toetudes tohin oma maist teed käia. Tõsi, vahel kaobki see kuldne side, tuhmudes tühja-tähja alla.
Valgus ja pimedus. Kui nüüd su valgus, mis on sinus, on pimedus, kui suur on siis pimedus? Kuri pimestab inimese, tema relvad on kavalad ja toimetavad sihikindlalt. Võitlus pimeduse ja valguse vahel on kompromissitu, taas kinnitab Jeesus, et mugavat keskteed siin ei ole, on üks või teine võimalus.
Viimselt on julgustav, et meil on ristiinimestena võimalik maailmale vaadata Jumala armu valguses, mõistes, mis on kaduv, mis kadumatu. Taibates asjade olemust, tõelist tähendust.
Selle maailma olukordi ei ole võimalik lahendada veidi paremaid seadusi luues või olemasolevate seaduste täitmist süvendades, vargaid karistades, ka mitte olemasolevat vara õiglasemalt jagades.
Igal hommikul on uued segadused ja raskused, koi ja rooste hävitavad vara, vargad murravad sisse. Roostesurm, koitõrjevahendid, turvakaamerad ei muuda asja olemust, vahel õige pisut leevendavad häda.
Vaesed ei saa rikkaks, patused saavad armu. Kes kuulutab rikkust, on valetaja, sest inimesele ei kuulu midagi, mis võiks teist inimest rikkaks teha. Armus elades teame, et maised varad on meile usaldatud vahend ligimese teenimiseks, maailma pimeduses valguse jagamiseks.
Jeesus õpetab meid uskuma, lootma ja armastama igapäevases argises olemises. Maine on kantud taevasest.

 

 

 

 

Margit Lail,
Kanepi koguduse õpetaja