Aeg ja väärtused kaalukausil

Viimasel ajal olen üha enam mõelnud tasakaalule inimese elus. Seda saavutada pole lihtne, ikka on liiga vähe kas aega või raha või hoopis muud. Ikka tuleb midagi ohvriks tuua. Ja vahel, kui tuleb vastu võtta oluline otsus, kammitseb hirm tundmatu tuleviku ees. Kas ma saan vastutuskoormaga hakkama? Kas ma olen valmis oma mugavusest loobuma, kui kõik ei suju ootuskohaselt? Kust ja kuidas leida tasakaal, et käia valitud teel?
Läinud neljapäeval elasime 24. korda uuesti läbi unustamatuid augustipäevi, mil 20. kuupäeval kuulutati välja vaba Eesti riik. Inimesed olid seda päeva pool sajandit oodanud, nad olid vanusest sõltumata selleks valmis. Nad olid õppinud pool sajandit kestnud võõra riigivõimu all oma eesti asja ajama ja olid kõigele vaatamata suutnud säilitada oma suure unistuse. Ja kui võimalus avanes, sai see teoks.
Veel teinegi oluline kuupäev jäi möödunud nädalasse. 76 aastat tagasi olid kaks suurriiki otsustanud maailma omavahel ära jagada. Euroopa Parlament on selle päeva, 23. augusti, kuulutanud totalitaarsete režiimide ohvrite mälestuspäevaks. Sel aastal oli järg korraldada üleeuroopalist mälestamist jõudnud Eesti kätte. Esmakordselt helistati üle Eesti kirikukelli ja Tallinnas okupatsioonide muuseumis peeti vastavasisuline konverents. Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari ja Gruusia justiitsministeeriumi esindajad võtsid vastu ühisavalduse moodustada rahvusvaheline asutus kommunismikuritegude uurimiseks.
Teekond iseseisvuse saavutamiseni ja ajani, mil võime vabalt kõnelda inimeste ja riikide kallal toimunust, ei olnud kerge. See tõi eeskäijatele ohtraid kannatusi, aga eestvedajate hoog ei raugenud. Neid 40, kes oktoobris aastal 1980 kirjutasid alla avalikule kirjale Eesti NSVst, meenutas president Ilves iseseisvuse taastamise aastapäeva kõnes: «… lootusetus, mis pani 35 aasta eest neljakümmet haritlast riskima oma rahva nimel kõige hullemaga, on ammu hajunud. Nüüd oleme ise roolis. Me kõik. Me saame ise, me peame ise hoolitsema, et me hingekodu siin Eestis oleks puhas. Ja juhimegi siis ise, oleme uhkelt roolis, sest ahtris ahastamine on päris vilets ja meile kõigile talumatu alternatiiv.» Palvetagem koos, et valgus kaugele paistaks ja kaalukausi tasakaalus hoiaks.
Rita Puidet