Aasta multikultuursel Saksamaal

Tartu Ülikooli-Jaani koguduse liikmed Meelis Friedenthal (41), Tiina-Erika Friedenthal (40) ja lapsed Teia (14), Nora (9) ning Elias (4) kolisid mullu juulis aastaks Saksamaale. Mai keskel kõnelesime nende Göttingeni-kodus, kuidas elu võrreldes Eestiga kulgeb.

Mis tõi teid Saksamaale?
Meelis Friedenthal (edaspidi MF): Töötan Göttingeni ülikoolis Lichtenberg-Kollegis religioosse tolerantsi uurimisgrupis. Minu teema on religioosne tolerants 17. sajandi ülikoolide disputatsioonides. See on poolteiseaastane projekt.
Tiina-Erika Friedenthal (TEF): Töötan TÜ doktorandina Göttingeni ülikoolis oma väitekirja kallal. Mind huvitab religiooni ja kunsti suhe, kitsamalt kristluse ja teatri suhe, doktoritööd kirjutan teatrivastasest poleemikast 18. sajandi Saksa kultuuriruumis, sh Eesti- ja Liivimaal.

Asusite Saksamaale koos lastega, kuidas nad kohanesid?
TEF: Mida väiksem laps, seda lihtsam. Nooremad rääkisid alguses kehakeeles, paari kuu pärast saksa keeles – see ei olnud üldse keeruline. Teismelisel läks raskelt.

Mis teid siia elama asudes kõige enam üllatas?
MF: Üllatas see, kui vähe sakslased teavad Eestist. Arvati, et meie lapsed on venekeelsed. Ei teata, et Eestis elas kunagi saksa kogukond. Näiteks inimesed, kes tegelevad varauusaja ajalooga, võivad küll teada baltisakslastest, aga eeldatakse, et meie ala oli vene kultuuriala.
TEF: Looduse ilu ja avarus – mul oli jäänud mulje, et siin on vaid linn linnas kinni ja loodus on ainult Eestis. Aga jalgrattaga ringi sõites naudid igal pool kenasid kultiveeritud maastikke, siinsamas kõrval on ka metsikumat loodust, näiteks Harzi mäed.

Milline on religioosse elu erinevus?
TEF: Esimest korda kirikus käies sattusin vaimustusse, kui võimsalt kogudus laulis. Nüüd juba tean, et see pole ka siin igapäevane. Saksamaa luterliku kiriku liturgia on meie omaga sarnane, aga armulaud on vaid kord kuus, see on harjumatu ja jätab pooliku tunde. Pühade ajal on rohkem erilaadseid teenistusi. Väga meeldis Göttingeni Jaani kirikus toimunud perede jõuluteenistus, kus mängiti koos lastega läbi jõululugu. Lapsed jagunesid erinevate rollide vahel, Maarjaid kogunes umbes 20, kes siis üheainsa Joosepiga koos käisid Petlemmas, kohtusid karjastega jne. Hea ja vaimuka sõnaga pastor juhtis läbimängu, mikrofon käes, ning lapsed said oma sõna sekka öelda nii palju, kui neil pealehakkamist ja tahtmist oli. Lugu tundsid kõik hästi.

Kas koolides on lastel religiooniõpetuse tunnid?
TEF: Teial oli valida kas eetika või konfessionaalne usuõpetus. Algkoolis on ilmselt kõigile sama programm – sel aastal on nad terve paksu vihiku Moosesest koostanud. Me vaatasime ühel õhtul filmi «Exodus» ja Nora oli looga väga täpselt kursis.

Kui vaatlete inimese usklikkust Eestis ja Saksamaal, kas näete mingit erinevust? Kas oma religioossusest üldse räägitakse või on see privaatasi?
TEF: Tegemata üldistusi jääb mulje, et isikliku usu teema on privaatasi nagu ka Eestis. Saksa keskklassi juurde kuulub koos heade kommete ja pillimänguga ka kirik: lapsed on ristitud-leeritatud, pühadel käiakse kirikus. Need, kellega usust rääkinud olen, pooldavad kirikut kui raamistikku ja ka eetilist juhist ilma erilise ootuseta isiklike sügavate kogemuste järele. Pakun, et see on nagu rahvakirikus ikka, erinevatel eluperioodidel on inimeste religioossus erinev ning tänapäevane väikeste lastega karjääri kõrghetkes rabelev kultuurikristlane võib 10 aastat hiljem hoopis teistmoodi usklik olla.
Teoloogid on muidugi teine asi. Saksa akadeemiline teoloogia on konfessionaalne, st tudengid on isiklike usuliste veendumustega. Muljetavaldavad on olnud seminarikaaslaste teadmised (lugenud oma emakeeles kõiki olulisi luterlikke teolooge, sh Lutherit), silmatorkav avatus ja teadlikkus, et kirik on ajaloo jooksul teinud ka palju problemaatilist ja kahetsusväärset.
MF: Minu erinevatest riikidest pärinevate töökaaslaste seas on üks teoloog, teised on ajaloolased, filosoofid, kirjandusloolased, kellest osa on selgelt distantseerunud oma päritolumaa väga konservatiivsest keskkonnast, nagu näiteks USA piiblivöönd, Põhja-Iirimaa, Rumeenia või Iisrael. Kõigi ühine seisukoht on, et sakslased jätavad üldiselt inimesele palju vabama mõtlemisruumi, neile meeldib siin.

Kuidas teile tundub Eesti elu Saksamaalt vaadates?
MF: Meie info põhineb eelkõige Postimehest loetul. Nõuab teadlikku meenutamist, et see pole kogu pilt, eriti mis puudutab kommentaariumi.
TEF: Tundub, et nagu ülejäänud Ida-Euroopas, nii ka Eestis tõstab pead radikaalne konservatism ja sellega koos hoolimatus tsiviliseeritud käitumisviisi vastu. EKREs näen ma üht näidet selle trendi kohta. Eemal viibides tekib hirm, et selline ongi nüüd Eesti. Väga haiget on teinud, kuidas – pean silmas nii kirglikkuse määra kui kasutatavat sõnavara ja argumente – on asutud võitlusse samasooliste partnerluse ja põgenike vastu, islami vastu.

Räägime multikultuursusest Saksamaal. Kuidas suhtute eestlaste hirmu immigrantide ees?
MF: See on justkui hirm zombide ees. Kui kokkupuudet ei ole, siis on anonüümne tundmatu ja tekib hirm.
TEF: Tundub, et ajakirjandus on kaasa aidanud hirmu tekkimisele. Näiteks kui oli Charlie Hebdo teema, siis Eesti kajastustes puudus reeglina ekspertide selgitus, kommentaar. FAZis (Frankfurter Allgemaine Zeitung) arutlesid teema üle ka näiteks Saksa ülikoolide islamile spetsialiseerunud õppejõud ning liberaalse islami esindajad. Eestis ei jõudnud pea ükski artikkel selle tasemeni.
MF: Või kui mõni oli, siis ta kadus massi. Jääb mulje, et ükskõik kes võib näiteks Postimehes avaldada ükskõik mida ja lugeja peab ise otsustama, kas konkreetse artikli tase on tõsiseltvõetav või mitte.
TEF: Saksamaal toimusid hiljaaegu immigrantidevastased demonstratsioonid, aga üldjuhul seal, kus immigrante on kõige vähem. Linnades, kus on suured immigrantide kogukonnad, kukkusid demonstratsioonid läbi – seal koguneti kohe vastudemonstratsioonile. See ei tähenda, et kohalike meelest muresid üldse poleks. Probleemiks on suured tekkinud immigrantide kogukonnad, integratsioonimehhanismide ebapiisavus jms. Alati on ka neid, kes ei taha integreeruda. Teia keeleõppe klassis on 16 õpilast, kõik immigrandid, pooled neist on Süüriast, elavad saksa tugiperedes. Enamik õpib püüdlikult, suhtleb sakslastest eakaaslastega, välja arvatud üks poiss, kes turtsub õpetajale vastu, üritab rääkida ainult araabia keeles. Temal on ilmselt probleem siinolemisega.
Mulle jääb mulje, et Eestis ei märgata, et immigrantidega kaasneb ka palju positiivset, näiteks kultuurielu elavnemine uute impulsside ja inimestega. Saksa uuemas kirjanduses ja teatris oleme kokku puutunud väga heade autoritega, kes on erineva immigratsioonitaustaga.

Meelis, kui palju näed kokkupuuteid 17. sajandi ja kaasaja religioosse tolerantsuse vahel?
MF: 17. sajandil olid probleemid konfessioonide vahel, on ka mõned harvad juhud, kus räägitakse disputatsioonides meie mõistes teistest religioonidest kui suurepärasest näitest religioossest tolerantsist. See aga ei tähenda, et inimesed olid väga kursis sellega, mis näiteks islamis toimus. Tüüpnäide on selline, et vesiir küsib sultanilt, kas peaksime laskma kristlastel ja juutidel meie riigis elada. Sultan vaatab aknast välja ja ütleb, et vaata kui kaunis aed, siin on nii palju erinevaid lilli, silm imeliselt puhkab. Mõtle, kui kõik oleks ühtlaselt roheline! See aga ei räägi sisuliselt midagi islami enda kohta.
17. sajandi Euroopas olid väga teravad konfliktid erinevate kristlike gruppide vahel, see mõjus kõigile laastavalt. Pärast kolmekümneaastast sõda leiti, et pole muud võimalust kui üksteist vähemalt tolereerida. Tolereerimine on mõiste filosoofiast, mis tähendas, et tuleb viha alla suruda: ei pea teist armastama, ent ei tohi talle kallale minna. Lahendus 17. sajandi lõpuks oli see, et enamusgrupp praktiseeris religiooni avalikult, teisi tolereeriti senikaua, kuni nad ei tulnud avalikku ruumi.

Ja tänapäeval?
MF: Probleem tärkab siis, kui erinevate gruppide vahel tekivad väga selged eraldusjooned. See põhjustab ühiskonnas rahutust, polariseerutakse eriti väliseid märke (nt musliminaiste rätikud) rõhutades. 17. sajandil oldi kohutavalt väsinud sõdimisest, otsustati, et rahu nimel tuleb ohvreid tuua. Mul on ka see tunne, et rahu nimel maksaks ohvreid tuua. Tänapäevase tolerantsuse puhul eeldatakse justkui, et sa pead teist aktsepteerima samasugusena, nagu sa ise oled. See on samm edasi. Ent algus on selles, kui sa tunnistad, et kuigi ei talu, ikkagi ei tee halba. Põhimõtteliselt sarnane sõnavabadusega.

Lugejad on tähele pannud Meelise raamatuid. Mis praegu käsil on?
MF: Eelkõige tegelen akadeemilise tööga, vähem ilukirjandusega. Üks tekst on pooleli, tahaksin lõpule jõuda selle aasta sees. Loo tegevusaeg on tänapäev ja 17. sajand ning teemaks on paberi valmistamise ajalugu, vesimärgid ja trükikunst.

Tiina-Erika, mida õpingud Saksamaal on Sinu uurimistööle andnud?
TEF: Ma panen oma väitekirjas Eesti- ja Liivimaal aset leidnud poleemika Saksamaa konteksti. Muidugi on mul siin selleks tööks kõige suurepärasemad võimalused, nii raamatukogu kui inimeste mõttes.

Millest olete siin elades puudust tundnud?
TEF: Ega väga paljust ei ole, aasta on lühike, meil on põnev elu olnud. Aga kindlasti vanavanematest. Olime Eestis ära hellitatud, saime lapsed alatihti vanavanemate juurde saata.
MF: Praegu on ikkagi see tunne, justkui oleksime pikaajalisel reisil. Ja kui Eestisse naaseme, siis saabub argipäev.

Kas jääte midagi Saksamaast taga igatsema? Kas meil on midagi õppida sellest ühiskonnast?
TEF: Võõraste inimeste omavahelist sõbralikkust, kannatlikkust, viisakust. See on vähemalt siin Göttingenis enesestmõistetav praktiliselt kõigile. Pargiteel õllekasti ümber käratsev ja omavahel tõuklev tätoveeritud noortekamp tõmbab end mööduja lähenedes kohe kõrvale ning laseb ta viisaka vabanduse ja laia naeratuse saatel mööda. Tänatakse, pakutakse endale kuuluvat õigust (nt liikluses) lahkelt teisele jne. See on tohutult meeldiv. Samas ei käi see kõik sakslase kohta ametipostil. Kui satud näiteks vale inimese juurde, siis Saksa ametnik ütleb: mina ei tegele sellega ja punkt. Eesti ametnik peab oma kohuseks vähemalt üritada sind aidata.
MF: Vanemaealised on siin nähtaval. Näiteks kui lähed matkale, siis seal on palju vanu inimesi. Väga ootaks, et meie vanainimesed oleksid ka tervise juures, liiguksid ringi, oleksid aktiivsemad. See ongi ühiskonna terviklikkus, mis ei tähenda ainult noori.
TEF: Märkan siin ka palju invaliide, vahel on tunne, et kas Saksamaal on nii palju invaliide ja Eestis ei ole (naerab), geipaare kohtan ka sagedamini. Pakun, et nii üks kui teine võib end siin vabamalt välja näidata, sest inimesed on õppinud end neist asjadest mitte segada laskma. Ja et see vajab õppimist, seda oli meil võimalik jälgida oma nelja-aastase poja näitel, kes pidi hakkama saama uue teadmisega inimeste nahavärvi kohta. See võttis aega paar kuud, algas kohkunud hüüatusega «mõned on ikka täitsa pruunid!» ning lõppes sõpruse sõlmimisega Beninist pärit eakaaslasega lasteaias. Nahavärvi küsimus meie poega enam ei huvita, ümbritseva keskkonna toel on ta õppinud sellest mitte välja tegema.

Mida soovite lisada?
TEF: Ühiskonnas, kus kõik on valmis pidevalt väiksema õiguse eest välja astuma – see toob kohati kaasa veidraid arusaamatusi, vahel on naljakas ka –, on hea elada.
Kätlin Liimets

Meelis Friedenthal
Lichtenberg-Kollegi järeldoktor
2008 kaitses TÜ usuteaduskonnas doktoridissertatsiooni
Töötanud usuteaduskonna õppejõuna ja TÜ raamatukogus vanemteadurina
Romaanide «Kuldne aeg» (2005) ja «Mesilased» (2012) autor

Tiina-Erika Friedenthal
TÜ usuteaduskonna doktorant
Olnud Tartu Jaani koguduse praktikant
Miina Härma gümnaasiumi teadmiste teooria õpetaja
Töötanud Vanemuise reklaamijuhina