600 aastat Jan Husi hukkamisest

Minevikku ei vaadata tänavu tagasi mitte ainult Maarjamaal. Et 6. juulil 1415 aset leidnud tšehhi usureformaatori Jan Husi hukkamist tuleriidal veel 600 aastat hiljem meenutatakse, annab tunnistust selle sündmuse ajaloolisest tähtsusest, aga ka olulisusest tänapäeva inimestele.

Usuvõitleja rahutul ajal
Katoliikluse reformimine oli kõneaineks ammu enne Lutherit. Kirikule heideti ette maise varanduse ja ilmaliku võimu tagaajamist ning nuriseti vaimulike kõlvatu eluviisi pärast. Selle kõigega põimusid teoloogilised vaidlused ning poliitilised ja sotsiaalsed vastuolud.
Eriti pinev oli kirikusisene võimuvõitlus 1378–1417, kui korraga olid ametis kaks ja lõpuks koguni kolm konkureerivat paavsti. Probleemide lahendamiseks kutsuti kokku Konstanzi kirikukogu (1414–18), mis taastas kiriku ühtsuse, tagandades kõik paavstid ning valides nende asemele uue. Kirikuelu väärnähete kõrvaldamise küsimuses aga Konstanzis suurt midagi ette ei võetud.
Böömimaal (tänapäeva Tšehhi lääneosa) lisandus eelnimetatud probleemidele veel etniline vastuolu tšehhide ja sakslaste vahel. Praha ülikooli tšehhi teoloogide etteotsa tõusis XV sajandi alguses Jan Hus (1369?–1415), kes paistis silma ka rahva seas populaarse jutlustajana.
Oma esinemistes ja kirjatöödes ei piitsutanud Hus ainult kirikuelu pahesid, vaid vaidlustas avalikult ka õpetuslikke seisukohti. Näiteks väitis ta, et kiriku peaks saab nimetada ainult Kristust ja mitte paavsti. Oma tegevuse ja tõekspidamiste tõttu pandi Hus 1412 kirikuvande alla.
1414. aastal läks Hus Konstanzi kirikukogust osa võtma, lootes oma vaateid seal propageerida. Kuigi talle oli lubatud puutumatust, vahistati tšehhi usumees peagi pärast saabumist. Kuna Hus keeldus oma seisukohtadest lahti ütlemast, mõisteti ta ketserina surma ja põletati 6. juulil 1415 tuleriidal.
See ajendas aga Böömimaal Husi poolehoidjate mässu katoliku kiriku vastu. Mõõdukamad hussiidid nõudsid kirikuelu reformimist, kusjuures sümboolse tähtsusega küsimuseks sai armulauaveini andmine ka ilmikutele (katoliku kirikus oli see vaimulike privileeg; teistele jagati ainult leiba). Radikaalid propageerisid aga lisaks suuri sotsiaalseid ümberkorraldusi.
Katoliku kirik korraldas mässuliste allutamiseks mitu ristisõda, kuid need lõppesid lüüasaamisega. Nii ei jäänud muud üle, kui mõõdukamatega «ketserite» seast kokkulepet taotleda, mis oli keskajal pretsedenditu.

Eripalgelised meenutajad
Sada aastat pärast Husi hukkamist tegutsenud Martin Luther ja teised protestantlikud reformaatorid idealiseerisid Husi kui enda mõttekaaslast, kes Kristust järgides märtrikrooni päris. Ka tema praeguse ümmarguse surma-aastapäeva tähistamisele pööravad suuremat tähelepanu protestantlikud kirikud. Tõsi, see näib jäävat reformatsiooni alguse 500. aastapäeva pidustusteks valmistumise varju.
Mis puudutab katoliiklasi, siis juba paavst Johannes Paulus II avaldas Husi hukkamise pärast kahetsust. Tänavu on Vatikan seda seisukohta korranud ning rõhutanud juubeliaastaga seoses ka objektiivse ajaloouurimise ja konfessioonidevahelise lepituse otsimise vajadust.
Kõige enam läheb Husi mälestamine aga korda tšehhidele. Suurt rõhku panevad sellele nii sealsed protestandid kui ka nn Tšehhoslovakkia Hussiitlik Kirik. Viimase on loonud 1920. aastal katoliku kirikust lahku löönud vaimulikud. Ent vaid alla viiendiku tänapäeva tšehhidest väidab end üldse Jumalasse uskuvat ning suurem osa neistki on hoopis katoliiklased.
Pole siis imestada, et Husi meenutatakse tänapäeva Tšehhis esmajoones mitte usutegelase, vaid rahvuskangelasena, hussiite aga kujutatakse vabaduse, rahvuslike väärtuste või sotsiaalse õigluse eest võitlejatena. Husi olulisust tšehhi rahvusidentiteedi seisukohast näitab kujukalt fakt, et tema 600. surma-aastapäeva auks lehvisid presidendipaleel kuu aega riigilippude kõrval hussiitide lipud, millel on kujutatud armulauakarikas. Arvestades, et tegemist on väidetavalt maailma kõige ateistlikuma riigiga, on see üpris irooniline.
Rain Soosaar