Issand on Eesti rahva tugevus

Laulik ütleb (Ps 20:8), et «ühed ülistavad vankreid ja teised hobuseid, meie aga Issanda, oma Jumala nime». Samasuguse dilemma ees on seisnud ka hilisemad rahvad.
President Toomas Hendrik Ilves julgustas võidupüha kõnes kuulajaid: «NATO toimib, NATO reageerib ja Eesti on seetõttu kaitstud.»
Need sõnad kõlavad sarnaselt pealkirjaga, mis ulatus üle lehekülje, kui Postimees avaldas Eesti Vabariigi peaministri Kaarel Eenpalu kõne: «Eesti seisukord rahvusvaheliselt on kindel. Eesti erapooletust tunnustatakse ja austatakse. Toidu ja tarbeainete ega muude kaupade puudust ei ole karta, samuti ei ole tulemas tööpuudust». See oli lühikokkuvõte peaministri 1939. aasta 24. septembri õhtul Tallinnas Estonia kontserdisaalis peetud kõnest.
Ka toona levis rahva seas kõhklusi, sest vaevalt nelja nädala eest, 1. septembril 1939 oli Euroopas puhkenud sõda ning kaubanduses andis see valusasti tunda järsu hinnatõusuga. Tänavu teatas president oma kõne alguses: «Poolteist aastat on Euroopas käinud sõda», ja viitas Ukrainas toimuvale.
Peaminister Eenpalu mõtles Poola saatusele. Nõukogude Liit selgitas, et nende sõjavägi läks üle Poola idapiiri, sest Venemaa ei saa teisiti, kui et ta peab oma sugurahvad võtma kaitse alla sõjalises tegevuses, mis teiste riikide vahel oli puhkenud. Eenpalu hinnangul ei olnud Eesti rahval muretsemiseks põhjust.
Eenpalu avaldas enesekindluse põhjuse: «Millised on siis meie riikliku ja rahvusliku julgeoleku eeldused? Juba riikliku uuestisünni algaastaist peale oleme meie oma välispoliitika rajanud kindlale erapooletusele. — Meie teame, et peale meie erapooletuse tunnustamise ja sellest lugupidamise deklaratiivsete aktide meie oleme erapooletuse kindlustamiseks sõlminud veel rahvusvahelisi lepinguid. Nõukogude Liiduga juba mõni aasta tagasi ja alles hiljuti mõne kuu eest mittekallaletungilepingu ka Saksamaaga. — Aga veel hiljem, kui Nõukogude Vene oli minemas üle Poola piiri, ta andis seletuse oma välisministri sõnade kaudu, et ta austab ja tunnustab peale teiste erapooletute riikide ka Eesti riigi erapooletust. Ma olen kindel, et neid sõnu nii Nõukogude Liidu kui ka Saksa valitsuse poolt tuleb võtta kõige otsekohesemalt, tuleb võtta kõige suurema lugupidamisega nende seletuste vastu. Neid tuleb võtta kindlusega seepärast, et rahvusvahelises elus maksab siiski sõna, maksab siiski deklaratsioon, maksavad siiski vastastikku sõlmitud lepingud — Ja ma võin siinkohal ka kinnitada, et meie tõesti usaldame seda ja meie austame seda omalt poolt, mida teised meile on avaldanud, mis nad on kinnitanud ja mis nad on sõlminud. (Kiiduavaldused)»
Probleemina nimetas Eenpalu inimesi, kes «leiavad ühe asja hullema teisest, tehes asjadest kõiksugu järeldusi, külvates umbusku jne. — Ainuke abinõu oleks see, kui neid asetatakse kahjurite nimekirja, nii et nad ka ise teaksid, et nad seda on. (Kiiduavaldused)». Kahjurite alla liigitas ta ka «arad ja paanikasse sattuvad» inimesed.
Nagu näha, pole seegi mure täna teistsugune. President Ilves näeb samuti probleemi inimestes, kes märkavad meid ümbritsevaid sõjalisi ja kultuurilisi ohte. Võidupüha kõnes nimetas president seda paanika tekitamiseks ning pani rahvale süüks hirmu ja sallimatust.
Nagu rikkal mehel Jeesuse tähendamissõnas (Lk 12:19) oli Eenpalul veel üks jõud, millele panna oma lootus: «Tagavarade suhtes oleme meie palju paremas seisukorras, kui nii mõnedki meie naabermaad — Meil on korda läinud Nõukogude Venega oma tulevase aasta kaubavahetus seada niivõrd heatahtlikule alusele, et me sealt kõiki tarvilikke kaupu saame, aga omalt poolt ka kõiki tarvilikke kaupu vastu anname, ja seda küllalt suures ulatuses. Ja kui mõned on olnud väljaspool arvamisel, et kas meie vahekorrad mitte Nõukogude Vene valitsusega ei ole milleski tumenenud, siis võin öelda, et meie vahekorrad on seevõrd usalduslikud ja normaalsed, et meie välisminister võis sõita Moskvasse kaubalepingut alla kirjutama.»
Tegelikult samal päeval, kui Eenpalu pidas oma kõne, NSVL sõjaliste baaside lubamist Eesti territooriumile, kuna Eesti ei suutvat oma neutraalsust tagada. Neli päeva hiljem sõitsid Eesti Vabariigi esindajad Moskvasse, mitte kaubalepingut, vaid baaside lepingut alla kirjutama. Vähem kui aasta pärast Eenpalu arreteeriti. Ta suri vangilaagris eeluurimise ajal.
Meie rahva saatus on olnud ränk. Riigina oleme tunda saanud ülekohut. Ei tugev majandus ega lepingud pole suutnud meid päästa. Rahuaeg ja vabadus on kingitus Kõigevägevamalt. Laupäeval on vaimulik laulupidu. Palume, et Jumal hoiaks meist eemale ülekohtu. Keegi teine ei või meid aidata. Seepärast laulame üheskoos «Su üle Jumal valvaku …».

 

 

 

 
Kristjan Luhamets,
Eesti Kiriku kolumnist