Elu osaduses

Jaanipäevaeelsel nädalal toimus Genfis Luterliku Maailmaliidu (LML) nõukogu korraline istung, millest nõunikuna osa võtsin. Igal aastal kogunevad liikmeskirikute esindajad, et anda hinnang möödunud aasta tegevusele, arutada tulevikuplaane ning langetada nende teostamiseks vajalikke otsuseid. Sõltuvalt külaliste, vaatlejate ja võõrustajate arvust on kokkutulnuid ligikaudu 150. Nõukogu liikmeskond on väga kirju nii traditsioonide, ametite kui vanuse poolest ja äratab imestust, kui pühendunult ja tõhusalt koos töötatakse.
Tänavuse istungi päevakorda mahtus nii rõõme kui ka muresid ja väljakutseid: lisaks reformatsiooni juubelile ja LML assambleele aastal 2017 olid suuremate teemadena päevakorral osaduskonna enesemõistmine ja jätkusuutlikkuse tagamine. Arutelu identiteedi üle tugines LMLi värskele dokumendile «Luterliku osaduskonna enesemõistmine» («The Self-Understanding of Lutheran Communion»). Kõnealuses dokumendis vaadeldakse osadust kui andi ja ülesannet – mõeldakse selle üle, missugune on meile kingitud osadus, kuidas seda hoida, millised ülesanded ja väljakutsed sellega kaasnevad; kuidas suhestuvad omavahel iseseisvus ja vastutus teiste ees; kuidas toimida, kui erimeelsused ähvardavad lõhkuda kirikutevahelise osaduse. Nende küsimuste ja muredega on LMLis tegeldud põhjalikult ja kannatlikult juba pikka aega, eriti aga aastast 2013, mil Etioopia luterlik kirik katkestas arusaamade erinevuse tõttu osaduse sõsarkirikutega Rootsis ja Ameerikas. See oli valus otsus kogu osaduskonnale. Ent miks kannab osaduskond seda valu kaasas? Miks kõik liikmed seda üheskoos taluvad? Ja miks ükski kolmest asjaosalisest kirikust ei taha LMList lahkuda?
Palju on elus olukordi, kus see, mida näeme või kuuleme, ei meeldi meile. Elus, tööl, ühiskonnas, maailmas on raskeid, vahel täiesti lootusetuna näivaid olukordi. Need heidutavad ja ängistavad, ärritavad ja kurvastavad, teinekord ka vihastavad meid südamepõhjani. Tahaks pigistada silmad kinni ja mõelda ennast mujale, mõelda see olukord olematuks. Miks me ei tee nii? Miks me ei saa tõmbuda endasse, isoleerida end, luua turvalist ruumi, mugavustsooni, kus meid ümbritsevad ainult meile armsad inimesed ja asjad? Miks pingutada, miks otsida väljapääsu, lahendust, lepitust, sidet ja osadust teisega?
Kui ehmatavalt, lausa ebamugavust tekitavalt radikaalne on meie usk. Radikaalne armastuses ja avatuses. Ristiinimestena ei saa me teisiti, kui olla põhjalikud armastuses ja avatuses. Õigeksmõistetuina üksnes Jumala armust usu läbi oleme vabad murest omaenese õndsuse pärast – ja sellistena vabad, põhjalikult vabad hoolima loodust, armastama kaasinimest. Ei saa sulgeda silmi, ehitada müüri ega tõmmata piiri, kuigi tahaks. Isegi hirmu ei saa tunda, kuigi tahaks – oleme sellestki vabad. Oleme vabad hirmust teise inimese kui kohtumõistja ees. Kristuses on Jumal näidanud meile, et inimene ei saa inimese kohta öelda viimast – ei hukkamõistvat ega õndsakstegevat – sõna. See sõna jääb Jumalale. Ja Jumal ei ole meile selga keeranud, vaid on meid armastusega vaadanud, kõiki müüre ja piire ületades meie juurde tulnud, et seada korda suhe enese ja inimese, inimese ja inimese ning inimese ja loodu vahel. Armastusest on Jumal kinkinud meile elu osaduses enesega, kaasinimesega, looduga.
Vahel kiusab mõte, et üksi oleks palju lihtsam ja mugavam. Ei peaks vastutama, arvestama, loobuma. Küllap olnuks lihtsam Jumalalgi. Aga miks ta ei tahtnud? Miks ta valis keerulisema tee – elu osaduses, suhtes teisega? Ja miks oli see teine oma mõistmatuses talle siiski nii oluline, et ta tuli tema juurde, võttis tema koorma enda kanda ja kinkis talle uue alguse, uue elu? Miks ta ei keeranud selga, miks ta tuli ja ehitas silla, mille inimene oma uhkuses oli põletanud? Ei tea. Jumala armastus paneb imestama, see on ja jääb täis salapära. Aga me tunneme selle armastuse võrratut vilja – elu osaduses Jumalaga. Rõõm ja tänu, mida kogeme Jumalalt teenimatut külluslikku kingitust vastu võttes, ei anna meile asu. Me ei saa seda rõõmu teiste eest peita ega seda andi ainult enesele hoida. Me ei saa muidu, kui peame minema teisi otsima, et jagada nendega oma rõõmu ja kutsuda neidki osa saama sellest, mis meile on kingitud. Jumala armastus ei lase inimesel olla üksi.

 

 

 

Kadri Eliisabet Põder,
assessor