Mai Mänd: tahaks mõnikord orelit mängida lihtsalt endale

Persooniloo kirjutamist võiks ju alustada tavapäraselt: kus isik sündis, kus õppis, kes olid ta vanemad jne. Mai Männist juttu kirjutades mõtlesin, et alustaks hoopis teistmoodi. Paneks esmalt kirja selle esimese mõtte, mis pähe tuleb, kui Mai peale mõelda. Olgu siiski alustuseks öeldud, et Mai Mänd on kõige muu kõrvalt peaaegu 44 aastat töötanud Hageri koguduse organistina.

Esimene mõte, mis seoses Maiga meelde tuleb, on lapsepõlves nähtud käsitsi kirjutatud noodid. Need olid täiesti erilised. Nõukogude ajal, kui paljundusmasinat meie maal ei tuntud, kopeeriti kõike käsitsi. See tähendas, et igale lauljale kirjutati personaalne noot.
Mai oli oma elu veidi kergemaks teinud ning sisse viinud süsteemi – naishäälte noodid ja meeshäälte noodid. Lisaks suuremas formaadis noot dirigendile, kus oli siis neljahäälne versioon kirjas.

Hea keele ja käega
Selliseid noodiraamatuid leidub ilmselt ka teiste koguduste noodikappides. Hageri omadel oli aga üks huvitav eripära. Koguduse õpetaja Paul Saar, kellel olid lähedased suhted Soomega, sai sealt värsket koorimuusikat, mis siis eestindati ning segakoori repertuaari lisati. Et neid laule saaks vajadusel ka soome keeles laulda, olid soomekeelsed tekstid ribadena nootide peale kleebitud, s.t vaid servast kinni.
Kui oli vaja, lauldi eesti keeles, kui vaja, lükati ribad eestikeelsele tekstile peale ja lauldi soome keeles. Seda peamiselt Karjalas, Petroskoi Ingeri kirikus, kus käidi koos õpetaja Paul Saarega mõnikord jumalateenistusel kaasa teenimas.
Teine, veidi uuem tähelepanek Mai kohta on nüüdisajast, kui ta sai ära märgitud emakeelepäeval, sest osales üliedukalt e-etteütlusel. Seda, et Mai korrektselt kirjutab, teadsin varemgi, aga et ta suisa nii andekas on, ei teadnud. Tema korrektsus on muidugi ka mujal näha – kõik, mis ta ette võtab, on tehtud peensusteni täpselt ja korralikult.
Aga alustaks nüüd siis uuesti ja veidi tavapärasemalt.

Ema kõrval orelipingis
Mai on sündinud Jõelähtmes. Tema perekond oli tihedalt kogudusega seotud, ema Aino Leedjärv oli 47 aastat Jõelähtme koguduse organist. Mai vennast Ants Leedjärvest, nii nagu ka Antsu pojast Mikust, sai EELK vaimulik. Peres kasvasid veel vennad Jaan ja Laurits ning õde Mare. Ema kõrval orelipingil nautis Mai koraalimängu juba lapsepõlves. Ta ütleb, et lapsepõlvest meenuvad Jõelähtme kirikuaias olnud raudristid ning kevadised meelespealillede väljad, mille juurest rõskesse kirikusse naastes lootis ta alati, et pikk jutlus on läbi ja kõlab taas orelimäng. Ilmselgelt just sellest orelist sai alguse Mai huvi orelimängu vastu.
Esimesed pillimängukogemused sai koduse harmooniumiga. Koolis mängis Mai mandoliiniorkestris, veidi tutvus ka akordionimänguga, kuid muusikakoolis hakkas õppima klaverit. 14aastasena asus ta õppima usuteaduse instituudi muusikaosakonda. Jätkusid klaveriõpingud, aga lisandusid ka koorijuhtimise, orelimängu ning muusikateooria tunnid. Eriliseks õpetajaks ja kirikumuusika juurde suunajaks peab Mai Hugo Lepnurme, kellega jätkus koostöö pärast õpinguid usuteaduse instituudi õppekooris.
Kui Mai Kohila noormehe Arne Männiga abiellus, sai temast Hageri koguduse liige. Tol ajal oli Hageris organistiks Marta Tori. Koguduses tegutsesid pasunakoor, segakoor ja meeskoor.

Tihedalt kirikuga seotud
Juba 1972. aastal avanes Mail võimalus asuda ise organistina ametisse. Peagi asutas ta noorematest lauljatest nn noorteansambli, mis nüüdseks on formeerunud koguduse segakooriks.
Nii nagu Mai oma lapsepõlves sai orelipingil ema kõrval jalgu kõlgutada, on seda teinud ka Mai enda lapsed. Ekstreemseim olukord oli siis, kui ühel matusetalitusel tuli saata koraale olukorras, kus ta vasaku käega hoidis enda kõrval pingil paigal kaheaastast poega, paremaga mängis koraalimeloodiat ja jalgadega pedaalidel alumisi hääli.
Pidev kirikus viibimine ja orelimäng ei ole lapsi kogudusetööst eemale peletanud. Vastupidi – tütar Riina on abielus Jüri koguduse õpetaja Tanel Otsaga ning lööb aktiivselt kaasa sealse koguduse elus. Tütar Mirjam aga abiellus Viljandi Jaani koguduse õpetaja Marko Tiitusega. Mõlemad tütred on õppinud orelimängu ning on vajadusel asendanud siin ja seal organiste.
Tänu sellele, et kõik pered on seotud koguduseeluga, on tihti raske leida ühist aega kokkusaamiseks. Kuid, nagu Mai ütleb, see pole mure, vaid õnnistus, et kogu pere aktiivselt kirikuelus kaasa lööb.
Mai: «Meie perede elustiil on ju enam-vähem ühesugune ja me ei pane üksteisele pahaks, kui vahel on raske ühist tühja päeva leida. See-eest on meie kokkusaamistel palju ühiseid teemasid ja probleeme, mida arutada. Kui kirikutöö segaks meie igapäevast elu ja tegemisi, võiks ju proovida teisiti elada, aga teisiti me järelikult ei taha ega oska.» Vanaema rõõmuks on kõik kaheksa lapselast samuti musikaalsed, kuigi orelimängu vastu pole seni veel keegi neist huvi välja näidanud. Mai loodab, et see kindlasti ükskord ikka juhtub, on ju osa põnnidest veel päris pisikesed.

Eriline suhe oreliga
Mai põhitöökoht on Kohila gümnaasiumi raamatukogus. Kirikutööd ei tee ta mitte üksnes kohusetundest, vaid tundest, et tema koht ongi praegu siin. See ligi pool sajandit on möödunud kui linnulennul. Mai ütleb, et oreliga on tal nagu mingi eriline (armastuse) suhe.
Mai: «Ma tahan siia alati tulla ja olen oma oreliga pika aja jooksul kokku kasvanud. Lähen vahel õhtuti pärast väsitavat tööpäeva koolis kirikusse oreli juurde, harjutan tund-paar ning tulen tagasi palju erksama ja värskemana, meeled avatud ja koordinatsioon suurepärane. Hoian ennast pidevalt tagasi, et jalg auto gaasipedaali liiga lõbusalt ei vajutaks. Orelimäng annab positiivset energiat, selle kaudu saab ennast väljendada ja välja elada, olen nagu väike tööriist suure muusika ja kuulaja vahel.»
Ta ütleb ka, et vahel tabab end mõttelt, et kuulajad polegi olulised, tahaks orelit mängida lihtsalt endale ja enda pärast.
Maakirikutel on muidugi teatavad «plussid»: suurem osa aastast külm või väga külm kirik, sellest tulenevalt vahel liigesehädad, teinekord valutav selg. Muusikast saadav rõõm aga kaalub selle kõik üles.
Tõepoolest mööduvad Mail pea kõik pühapäevad Hageri kiriku oreli taga ja tihti on ka nädala sees ametitalitusi. Aga see ei ole talle koormaks, nii teenib ta Jumalat ja teisiti oma elu ette kujutada ei oska. Seda võib nimetada ilmselt missioonitundest tulenevaks kutsumuseks.

Hageri on kodune
Mai on õnnelik ja rahul, et just Hagerisse sattus. Muusikat on Hageris aegade jooksul kogu aeg tehtud, ikka põhimõttel, et olemasoleva koori kõrvale tekib noorteansambel või -koor, aastate pärast tulevad nende lapsed lastekoori, ja nii see üha jätkub oma loomulikku rada pidi.
Mai: «Sära laste silmades, kui nad laulavad või pilli mängivad, on kindel garantii, et muusika meie koguduses jääb ja kestab. Hageri koguduses on tugev vennastekoguduse mõju ja see on koguduseelu palju rikastanud. Organistina on mul olnud õnn töötada 21 aastat koos legendaarse õpetaja Paul Saarega. Koostöö praost Jüri Vallsaluga sujub ka igati hästi, kusjuures nii ilusasti laulvat kirikuõpetajat annab otsida! Orelimäng on kindlasti töö, kohustus ja vastutus, aga eelkõige mulle kingitud võimalus, mille eest olen väga tänulik.»
Mai orelimängule on tänulik ka kogu Hageri kogudus. Oleme tema stiiliga nii harjunud, et kui teda asendab keegi teine, siis esimesest akordist tunneb selle ära enamik igapühapäevastest kirikulistest.
Tore on vaadata, kuidas kohe hakkavad inimesed üksteisele otsa vaatama ja küsima, kes täna organistiks on. Kus Mai on? Ei, ei, mitte sellepärast, et keegi teine ei tohiks meile mängima tulla! Meie võtame kõik vastu ja oleme iga organisti eest tänulikud. Lihtsalt me oleme Maiga nii harjunud ja südamest tänulikud, et ta meil olemas on ning viitsib, tahab ja jaksab veel jätkata seda kuue kilomeetri pikkuse tee sõitmist Kohilast Hagerisse, et siis orelimänguga meid kõiki rõõmustada.
Sigrid Põld

Mai Mänd
Sündinud 23. juulil 1950 Jõelähtmes
Lõpetanud Maardu keskkooli, Tallinna pedagoogilise instituudi (raamatukogundus ja bibliograafia); õppinud EELK UI kirikumuusika osakonnas
Töötab alates 1992. a Kohila gümnaasiumi raamatukogu juhatajana
Hageri koguduse organist 1972. aastast; juhatanud segakoori 1977–1989
Tunnustus: EELK Teeneteristi III järk 2010, EELK tänukiri 2011
Abielus, 2 tütart ja poeg, 8 lapselast