Ants Tooming: kõik vaimulikud on ühe küla poisid

Tartu praostkonna sinodil valiti praosti ametisse Peetri koguduse õpetaja Ants Tooming, kes 9. juunil sai 50aastaseks.

Istume viis aastat tagasi Tartusse teenima tulnud vaimulikuga tema eestvedamisel põhjaliku uuenduse läbi teinud Tartu Peetri kiriku hubases käärkambris ja vestleme vaimuliku ametist ning kirikutööst.

Tean, et Sul ei olnud soovi saada praostiks. Miks?
Ma ei unistanud tõesti sellest ametist, sest see nõuab palju korraldamist ja administreerimist ning jätab veelgi vähem alles isiklikku aega tegelda palvetamise ja Jumala otsimisega. Meis vaimulikes on ametisse asumisel palju õhinat ja ootust, tahame eriti virgalt Jumalat kõnetada ja teda oma toimingutesse paluda ning seda me ka teeme, aga tegelikkuses peab vaimulik iga päev lahendama ka kirikuelu maisema küljega seotud küsimusi. Neid on palju. Praostiamet võimendab seda külge veelgi. Seda ma kartsin ja nüüd on see käes.

Kuidas Sa oled uue ametiga leppinud?
Kohanen hästi olukordadega. Tuleb tunnistada, et ma kahetsen sageli isegi seda, et Kolga-Jaanist ära tulin. See oli parim koht vaimulikuks teenimiseks, kõik oli tasakaalus, kõik oli ideaalne, rahulik, harmooniline.
Peetris on rahutum, kirik ja kogudus on suuremõõdulised. Töö on sama, maht kordades suurem. Samas tuleb aga küsida, et mida siis eestiaegsed mehed pidid tegema, kui kogudus oli tõesti suur.
Siis oli muidugi vaimuliku selja taga rohkem kaasateenivate inimeste väge kui praegu.
Peetri koguduses on abilisi omajagu, aga soleerimist on ikkagi palju. Vahel igatsen sellist vaikset kabeliatmosfääri, kus on üks-kaks inimest koos ja Kristus nende keskel.
Seda osadust tahaks rohkem kogeda, kuid selleks peaks tõenäoliselt palverännakule minema. Aga kus sa siit ära lähed? Minu kunagine praost Jaan Tammsalu ütles ikka, et me muudkui tulistame, aga vahepeal peab ikka laadima ka.

Sind esitati praostkonna sinodil viimastel peapiiskopi valimistel kandidaadiks, aga ettepanek jäi kirikuseadusest tulenevalt kinnitamata. Esitaja märkis veel, et pole lugu, kaks kõrgharidust ja hea esinemisoskus kompenseerivad need mõned puuduvad kuud.
Me saime endale hea ja õige ülemkarjase. Mis minusse puutub, siis mul vedas, et kandideerimiseks vajalikust 15 teenimisaastast jäi pisut puudu. Oma edevuses oleksin võib-olla läinud isegi sellele liimile ja lubanud ennast kandidaadina üles seada, aga taevas tuli appi.
Olen mitmete poliitikute puhul täheldanud, et nad on linnapeana või vallajuhina tegutsedes päris edukad ja andekad. Seisavad oma teel aga korraga justkui suure vee kohal hüppelaual, hakkavad seda hoolauda jõnksutama ja see näeb vahva välja. Veeväli ahvatleb! Hüppaks õige veel veidi! Aga kui ära hüppad, langed hooga vetemöllu ja siis selgub, et tegelikult ei oska ei sukelduda ega ka graatsiliselt ujuda, puristad niisama. Kõrvalt naljakas vaadata.
Kirikus on kõik veelgi vastutusrikkam, juhi ametiga kaasneb tohutu vastutus: kogu ristirahvale tuleb näidata puhast, ilusat ja õilsat teed taevaväravate poole. Oleme siin ju piltlikult kõik ühe küla lihtsad karjapoisid. Ma ei ole kindel, kas meil kirikus on üldse sellist inimest, kelle kõik vastuvaidlematult juhiks (usuliidriks) tunnistavad. Aeg annab arutust, mismoodi mul praostiametis läheb, igal juhul annan endast parima. (Ohkab sügavalt.)

Oled EELKs olnud ja oled mitmes ametis.
Olen olnud liige kirikukogu neljas koosseisus ja olen ka praegu kirikukogu liige. Veel olen majandusnõukogu ja kirikukohtu liige. Majandusnõukogu koosolek tähendab Tallinna sõitu, paaritunnilist kuulamist, arutamist ja siis ühist otsustust. Saan arvamust avaldada nende projektide ja koguduste soovide osas, mis on nõukogu lauale jõudnud.

Kui hästi Sa praostkonna kogudusi tunned?
Praostkonna siseelu alles õpin tundma, Tartu linna kogudustega olen kokku puutunud ja nende olukorda tean päris hästi. Maakogudustest on ettekujutus, aga otsesem kontakt tekib nüüd. Kursi ja Palamuse kogudus on õpetajata. Juuni alguses arutasime Palamuse koguduse nõukoguga, kuidas kogudust teenida. Tunnetan, et mõlemad kogudused on sisemiselt tugevad ja loodavad tulevikuks kõige paremat. Tore koostöö on.

Missugune on Sinu hinnangul Tartu praostkond?
Koostöövalmidust paistab olevat, on teatavat laiskust, aga üldiselt on kokkuhoidev ja edenev. Linnakogudused on tugevad, maal on kogukondade kokkukuivamisest tekkinud kurbust. Kuigi leerilaste suguvõsa juured on maakoguduses, elavad nad juba Tartus ja leeriski käivad siin ning midagi pole teha. Maakogudustele, kes ei suuda varsti enam vaimulikku pidada, peame leidma lahenduse.

Missugune on Sinu suhe teiste vaimulikega?
Üldiselt üsna hea. Viimasel ajal on palju sõbralikku lõõpimist praostihärra teemal. Usun, et mul on enamiku vaimulikega hea kontakt. On neid, kelle poole jään alt üles vaatama juba nende ea ja ametistaaži tõttu. Eenok Haamer on vastuvaidlematult kogu meie kiriku praegune palveelu eeskuju. Sellise kaliibri mehed oleksid staatuse või järjepidevuse kandmise mõttes pidanud peapiiskopi valimistel eesotsas olema, aga kirikuseadus ei näe selleks võimalust. Hea, et Joel Luhamets ja Tiit Salumäe on nüüd piiskopi ametis. Nii on õige, selle põlvkonna aeg on praegu Kristuse lippu kanda.

Missugune on Sinu suhe liturgilistesse uuendustesse meie kirikus?
Ma ise lõõbin oma sisemuses ja vahel ka avalikumalt seda uuema aja preestrite värki ja moodi. Mingi osa meist toretseb hirmsasti kiriklikul viisil. Ei tea, kust kõik need vidinad ja vigurid välja otsitakse. Meie Eesti kirikus neid varem ei olnud või nagu korporatsiooni põlisvilistlased paljude imelikkude asjade kohta ikka ütlesid: meil Eesti ajal nii ei olnud.
Liturgiline sümboolika ja vaimulike ametirõivastuse kirevus, kõik, mida endale ümber ja mõnel juhul ka pähe topitakse, on vägagi teatraalne. Nagu kevadine moeetendus, kui meie vaimulike suurkogunemisi vaadata. Väline kirevus ja sära ei anna kuulutuse sisule grammigi juurde. Kirikukauged inimesed on uudishimulikult küsinud, mis nüüd toimub, et kirik nii palju välistele märkidele keskendub – ei oskagi selle kohta midagi kosta. Taevateed see meie rahva hingele igatahes paremini ei valgusta, pigem vastupidi, valgusti särab omaette toredasti. Teise nurga alt vaadates käib see kõik muidugi ka minu enda kohta.

Uues ametis on Sinu kohus olla ametivendadele hingehoidja.
Mul on muidugi selleks valmisolek, aga ega teise ametivenna või -õe poole väga kergesti ei pöörduta. Meie kirik on liiga väike, et õpetaja endale meie kiriku seest kergesti vaimuliku hingehoidja leida saaks.
Mainisin juba «ühe küla poisse». See on sügav usalduse küsimus, oleme omavahel liiga seotud. Välja räägitud südamesaladus või -vaev rikub üsna sageli tavalise läbisaamise ära, mingi joon jookseb avatud suhtlemisest läbi. Seda räägiti meile teoreetilise poole pealt juba pastoraalseminaris.

Pead nüüd kursis olema enamate küsimustega ja neile lahendusi leidma.
Puutun otsustamisega oma ametis kogu aeg kokku. Iga probleemi või asja kohta on arvamusi seinast seina. Otsus saab olla aga üks. Kas või sellesama Peetri kiriku altaripõranda värvi osas. (Altaripõrand värviti just neil päevil – R. P.) Otsus oli selline ja mulle uus lahendus meeldib. Aga ikka on nii, et ühe jaoks on värvitoon liiga hele, teise jaoks jälle tume.

Kui palju muutub Peetri koguduse elu?
Ega ta eriti ei muutu. Aprillist on meie koguduse sekretär Margit Vaikmäe ametlikult praostkonna sekretär. Koguduseelu on nii hästi korraldatud, et kui teisipäeval (teisipäeviti on praostid oodatud konsistooriumisse – R. P.) hommikupalvuse ajal õpetajat ei ole, peab selle sekretär, organist või naisringi juht.
Tasapisi oleme teinud ettevalmistusi, et ametisse võiks võtta abiõpetaja. Nõukogu sellekohane otsus on olemas, konsistooriumisse on taotlus veel esitamata. Ega see asi lihtsalt ei lahene, kirikuõpetajate järelkasvu probleem on suur. Kui oleks valida, võiks ta olla meesterahvas. Kuigi hindan kõrgelt naisvaimulikest kolleege, olen seda meelt, et kirikuõpetajaks peaks ikka olema meesterahvas. Kirjakohta «Siin ma olen ja läkita mind» peab aga usaldama. Issand kutsub ja ootab vastajaid ning läkitab siis neid, keda tema läkitab. Kes on põllule saadetud, need meil ongi, need künnavadki.
Rita Puidet

Ants Tooming
Sündinud 9. juunil 1965.
Õppinud Kaarepere sovhoostehnikumis (Luua metsakool) metsandust, Tallinna pedagoogikaülikoolis näitejuhtimist, Tartu ülikoolis usuteadust.
Ordineeritud õpetajaks 29. augustil 2000.
Ta on mitme isamaalise organisatsiooni liige.
Teeninud Kolga-Jaani kogudust aastatel 2000–2010, olnud kahel korral õpetajana ametis Kanadas. Teenib Tartu Peetri kogudust aastast 2010.