Teejuht akadeemilisel teel: Randar Tasmuth 60

Kuulsin esimest korda Randar Tasmuthi nime oma ema suust, kes tundis tema kirikuõpetajast isa Rene Tasmuthit. Randar Tasmuthit nägin ma aga esmakordselt 1990. a paiku EELK Usuteaduse Instituudis, kus kuulasin tollal vabakuulajana mind huvitavaid loenguid ja plaanisin alustada kohe pärast keskkooli lõpetamist teoloogiaõpinguid.

Randar Tasmuth oli tollal just lõpetanud (või kohe lõpetamas) diplomiõpinguid Helsingi ülikoolis, mis on piibliteaduste alal kuni siiani üks arvestatavamaid ülikoole Euroopas, ja pidas oma esimesi loenguid. Mäletan, et ta rääkis Uue Testamendi võtmemõistetest ja tutvustas ka Uue Testamendi taustaks olevat antiikkultuuri.

Sügava huvi tekitaja
Mulle imponeeris väga vaimustus, millega ta oma uurimisvaldkonnast rääkis. Hästi on jäänud meelde tema jutt juudi ja kreeka mõtlemise aja- ja ruumikontseptsioonide erinevustest ning huvitavad ekskursid platonistlikku filosoofiasse ja nn testamentidevahelise aja kirjandusse.
Olin selleks ajaks juba aastaid kuulanud Jaani kirikus Toomas Pauli jutlusi, kus ta käsitles palju Piibli tõlkimisega seotud küsimusi. Olin vaimustatud Pauli Uue Testamendi tõlkest ja tema loengute kaudu olin avastanud endale ka Saksa Uue Testamendi teaduse.
Nüüd olen kindel, et Toomas Paul ja Randar Tasmuth olidki need, kes suutsid minus tekitada sügava huvi Uue Testamendi vastu, ent tollal ei osanud ma veel ette näha, et Randar Tasmuthist saab minu otsene saatja akadeemilisel teel.
Oma õpingute ajal valisin endale kaks eriala: Uue Testamendi teaduse ja usundiloo, kuid viimasestki huvitas mind eeskätt see, mis oli vähem või rohkem seotud Piibliga. Ahmisin endasse kõike neist kahest valdkonnast. Tasmuthi loengud olid selles osas suurepäraseks teejuhiks – ka tema rääkis Uuest Testamendist ja algkristlusest antiikkultuuri ja Rooma ajajärgu juutluse kontekstis.

Põhjalik oma töös
Mulle imponeeris väga ka Tasmuthi põhjalik kreeka keele tundmine, mis ei piirdunud üksnes Uue Testamendi kreeka keelega, vaid hõlmas ka keele varasemaid staadiume (kuni Homeroseni).
Tänu ühele Kalle Kasemaa tõlgitud artiklile, mida juhtusin lugema, oli minus tärganud huvi ka antiikse gnoosise vastu ja kui jõudsin sinnani, et pidin kirjutama kirjaliku töö Uue Testamendi teaduses (mis tollal kandis nime «Uue Testamendi harjutus»), otsustasin kirjutada gnoosise ja Uue Testamendi suhetest.
Olin hämmastunud, millise põhjalikkusega Tasmuth luges minu tööd, tehes selle veeristele ohtralt kriitilisi märkusi. Kuid see kriitika polnud pahatahtlik, vaid väga konstruktiivne. Kui aeg jõudis diplomitöö kirjutamiseni, otsustasin kirjutada samal teemal ja palusin oma juhendajaks Tasmuthi.
Ta oli rõõmuga nõus ja leidis vaatamata suurele õpetamis- ja administreerimiskoormusele ning kraadiõpingutele Helsingis minu jaoks ikka aega ning nõnda nägi ilmavalgust mu esimene teadustöö.
Hiljem kujundasin selle ümber bakalaureusetööks ning selle põhjal sündis raamat «Gnoosis ja algkristlus», mille üle me Randar Tasmuthiga väga õnnelikud olime.
Tutvustasin seda usuteaduse instituudis toimunud raamatuesitlusel, mida juhatas Tas­muth, kes kõneles kuulajatele sellest, kui oluline on tunda Uue Testamendi mõistmiseks ajastut, milles see teoste kogumik sündis. Minu teada oli ka just Randar Tasmuth see õppejõud, kes lõi UIs uue kursuse pealkirjaga «Testamentide vahelise aja kirjandus», kus ta käsitles apokrüüfe, pseudoepigraafe ja ka muud mittekanoonilist piiblikirjandust.

Ühine akadeemiline tee
Kui alustasin 2001. a magistriõpinguid Tartu ülikoolis, oli Randar Tasmuth minu juhendaja. Tänu temale ja Saksa gnoosiseuurijale Kurt Rudolphile, kellega mul õnnestus luua kontakt (ja kellest hiljem sai üks mu doktoritöö juhendajaid), valmis 2004. a mahukas saksakeelne magistriväitekiri, mille ma Tartu ülikoolis ka kaitsesin.
Töö kirjutamise ajal oli mul hea võimalus taas töötada koos Randar Tasmuthiga, kelle juhendamine ei olnud kunagi formaalne, vaid alati sisuline.
Tänu Tasmuthile avastasin enda jaoks Martin Hengeli teosed (hiljem, doktorantuuri ajal õnnestus mul Hengelit külalisõppejõuna ka Marburgi ülikoolis kuulata), mis olid mulle inspireerivad ja innustavad.
Ent kõige põnevamaks kujunesid minu jaoks lektüürieksamid. Lugesin erinevaid VT pseudoepigraafe, UT apokrüüfe ja gnostilist kirjandust ning vestlesin siis neist Tasmuthiga. Juhendajana oli ta väga heatahtlik, ent ka otsekohene, öeldes mulle selgesti, kui mõni mu töö peatükk osutus tema meelest nõrgaks.
Meie ühine akadeemiline tee jätkus ka pärast magistriöö kaitsmist. Alates 2005. a tegi Tasmuth mulle ettepaneku hakata UIs õpetama UT aineid.
Õpetasin neid väikese vaheajaga kuni UI rakenduskõrgkooliks muutmiseni, ent veel pärast sedagi jätkus meie ühine akadeemiline tee – mul oli võimalus olla Tasmuthi algkristlust käsitleva uurimisprojekti üks põhitäitjaid. Projekt jõudis lõpule möödunud aasta lõpul ning hiljuti esitleti selle tulemusena sündinud artiklite kogumikku usuteaduse instituudis.
Olen tänulik Randar Tasmuthile töö ja vaeva eest, mida ta minusse on «investeerinud», ja toe eest, mida ta pakkus mulle minu õpingute ajal, ning soovin talle kõigi tema sõprade ja kolleegide nimel uueks eluaastaks palju õnne ja Jumala õnnistust, tugevat tervist ja kordaminekuid teadustöös.
Jaan Lahe,
Randar Tasmuthi tänulik õpilane

Randar Tasmuth
Sündinud 31. mail 1955 Tallinnas.
Hariduskäik: Tallinna 46. kk 1973, Tallinna pedagoogiline instituut 1978 (joonistamine, joonestamine ja tööõpetus), UI 1986–1990 (dipl), Helsingi ülik 1998 (lic. theol.), 2004 (dr. theol.).
Teenistuskäik: Kose õp ja Tuhala h-õp 1988–1997, Tallinna vik-õp 1998–2008, EELK vik-õp al 2008. Kirikukogu liige 1992–1997, al 2008. UI UT õppejõud al 1990 (lektor 1991–1992, vanemlektor 1992–2005, dots 2005–2006, prof al 2006), dekaan 1998–2006 ja rektor 2006–2011. Õpetajate konverentsi juhatuse liige 2000–2003. Haridusnõukogu liige 1992–1997, hariduskomisjoni liige al 2006; välissuhete nõukogu liige 1993–1997, 2010–2015, rahvusvaheliste suhete komisjoni liige al 2015 ja õpetuskomisjoni liige al 2006.
Autasud: EELK aukiri 2005, EELK Teeneteristi II järk 2006.