Karjane on uks

Kristus ütleb: «Mina olen uks.»
(Jh 10:9)
2014. a vaimulike konverents lõppes arutlustega tulevase peapiiskopi üle. Mitmed vaimulikud astusid kõnepulti ja rääkisid sellest, milline oleks ideaalne peapiiskop.
Olulised silmapilgud minu vaimulikul teel on seotud erinevate ülemkarjastega. Praktikale määras mind Kuno Pajula ja diakoniks ordineeris Einar Soone; õpetajaks ordineeris Jaan Kiivit ning Harju-Madise kogudusega laulatas Andres Põder. Kuid see viimane vaimulike konverents oli kuidagi eriline. Ma ei mäleta, et Kiiviti või Põderi valimise eel oleks olnud tunnet, et siin ja praegu otsustatakse midagi väga kaalukat, mis määrab kiriku tuleviku pikaks ajaks. See oli tõeliselt pühalik, pidulik ning liigutav istung – ametikaaslased kõnelemas ametikaaslastele, kelle hulgas on võib-olla järgmine peapiiskop, karjaste karjane.
Nüüd oleme saanud EELK-le järgmise peapiiskopi (minu leeriõpetaja ning ordinatsioonivenna). Järgmisel neljapäeval saame veel kaks piiskoppi: Tiit Salumäe ja Joel Luhametsa. EELK ajaloos ei ole veel olnud aega, kus oleks korraga ametis nii palju piiskoppe, ülemkarjaseid. Ja kuidagi kõnekas on täna lugeda karjaste ülesandeist Jeesuse sõnadega.
Kuna väga palju on räägitud Jeesusest kui heast karjasest ja karjaste eeskujust, siis tahan täna pöörata tähelepanu Jeesuse pisut haruldasemale väljendile: «Mina olen uks» (Jh 10:9). Seda ütleb ta mulle, ütleb mu ametikaaslastele ja mu ülemkarjastele. Karjaste ülesanne on olla uks, uks lammaste jaoks, et nad saaksid käia sisse ja välja ning lõpuks leida karjamaa (Jh 10:2,9).
Uks seisab piiril, kahte ruumi eraldavas seinas või välismaailma sisemaailmast lahutavas müüris. Uks võib neid ruume ühendada, võimaldada läbipääsu ja ligipääsu. Olgu ühest toast teise, väljast sisse või seest välja. Või hoopis maailmast taevariiki. Väga uhkeid uksi nimetatakse portaalideks. Kirikutel on portaalid. Läbi portaali astub inimene ilmalikust maailmast pühasse maailma, profaansest sakraalsesse, kui kasutada ilusaid võõrsõnu. Ta asub teele taevariigi poole.
Kuid teisalt võib uks või portaal olla suletud, võib eraldada ja tõrjuda. Kui uks on kinni, ei pääse kurjad sealt läbi. Nad peavad kuskilt mujalt üle ronima või läbi murdma. Uks kaitseb soovimatu sissetungi eest – Harju-Madise kiriku uks suletakse vägeva talaga.
Seda ütleb Jeesus karjastele: olla ühendaja ja kaitsja. Võimaldada ligipääsu Jumala riigi saladustele, karjamaale ja hingamisele ning sulgeda tee vaenulikule. Piiskop ei kanna saua asjata. Ta aitab sellega neid, kes on kukkunud, ja tõrjub neid, kes ründavad.
Jeesus toob täna pisut ootamatu võrdluse: karjane on uks. Uks seisab piiril, erinevate ruumide piiril või sise- ja välismaailma piiril. Kuhu ta õigupoolest kuulub? Kas kuulub uks sellesse ruumi, millest ta välja viib, kas kuulub välismaailma? Või on uks juba selle ruumi osa, kuhu ta viib, sisemaailma osa? Õigus on arvata mõlemat, kuigi rohkem on uks vist siiski selle ruumi osa, kuhu ta viib. Vähemalt tänase evangeeliumi kohaselt.
Karjane on uks ja sellisena oma karjast sammu võrra ees. Ta on juba astunud sellesse ruumi, kuhu tahab teisi viia. Tuntud psalmis kõneldakse karjasest, kes valmistab oma karjale teed; juhib karja haljale aasale ja hingamisveele ning kindlustab oma kepi ja sauaga karja julgeoleku (Ps 23:2–4). Ta on oma karjast sammu jagu ees ning teab juba, kuhu karja juhtida. Ta on juba vähemalt mõne sammu ulatuses läbinud selle maa, mida tema kari läbima asub. Ta on muutnud tee turvaliseks. Ainult nii on võimalik koos psalmilauljaga tunnistada: ma ei karda kurja (Ps 23:4).
Jeesus annab mõista: karjane on uks. Jeesus ise on pärast ülestõusmist istunud Isa paremale käele. Ta on juba läinud sinna, kuhu tahab juhtida kõiki inimesi. Johannese evangeeliumis ta ütleb, et on läinud inimestele aset valmistama (Jh 14:2). Kuid teisalt on meil tema tõotus: olen iga päev teie juures (Mt 28:20). Ta käib oma rahvaga koos. Ta ei püüa inimesi juhtida kuskilt kõrgelt ja kaugelt, vaid ütleb, et «tulen jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina» (Jh 14:3). Uks ühendab, uks võimaldab ligipääsu teistele ruumidele ja maailmadele.
Karjase ülesanne on olla uks, see on ka ülemkarjase ülesanne. Ülesanne hoida «teile hoida antud Jumala karja» (1Pt 5:2). Hoida nii, et inimesed võiksid leida Jumala riigi, leida hingamise ja rahu. See on vastutusrikas ülesanne – olla enda usaldusalustest sammu võrra ees. Olla inimene, kellel on seisukoht teest ja ees ootavast maast; kellel on vaimustus sinna jõuda. Ja kes suudab vaimuga täita ka teisi. Sellel teel kutsuda, ühendada, liita ja juhtida; julgustada, toetada ja trööstida. Ja samm eespool käies seista, sau käes, silm silma vastu kurjaga.

 

 

 
 

Joel Siim,
Harju-Madise koguduse õpetaja