Paastukuusse oma valikuga

Pole kaksipidist vastust küsimusele, milline teema edestas möödunud nädalal konkurente. Isegi kirikukohvilauas kahvatasid päevapoliitika kõrval kõik teised. Päring, kas valimas käidud, astus tihkelt kanda viisakusküsimusele, kuidas läheb. Jah, isegi jutlusse kippus põletav teema.
Vähemalt Tartu Jaanis, kus õpetaja Naatan Haamer tõstis piibliloo tänapäeva konteksti, lastes Jeesusel variseri majapidamise asemel ühe parteikontori kaheldavast külalislahkusest osa saada. Mida mõtleks Jeesus valimismelus, on küsimus, mis intrigeeris. Kas ta osaleks või ignoreeriks, kas kõneleks kaasa või tõmbuks enesesse?
Pühapäeval, 1. märtsil oli riigikogu valimiste päev. Kuigi paljud olid oma hääle e-valimistel ja eelvalimistel juba andnud, oli neidki, kes veel n-ö 12. tunnil sammud valimiskasti juurde seadsid. Mõistes olukorra pinevust, püüdsid meediakanalid viimase hetkeni hüva nõu pakkudes elanikkonda mõjutada.
Üle poole hääleõiguslikest kodanikest käiski valimas, andes oma hääle uue rahvaesinduse koosseisule. Et miski pole selge seni, kuni viimane hääl kasti kukkus, sai ilmsiks uue päeva hommikusse vältavat valimisstuudiot jälgides. Alles siis võis kergendusega hingata – Eesti riigi tüür jääb parempoolsele kursile.
Kaalukausiks sai paljudele julgeoleku küsimus: kuidas erakonnad sellele lähenevad ning kui kaalukaid eksperte meeskonda kaasavad. Mõnele parteile sai saatuslikuks valimisprogrammis kindla sõnumi puudumine. Uutele, riigikogu mandaadini jõudnud tulijaparteidele jälle vastupidi, et sõnum oli veenev ning eristuv.
Liina Raudvassar