Marju Lepajõe sai kõrge tunnustuse

Tartu ülikooli usuteaduskonna patristika ja ladina keele lektor mag. phil. Marju Lepajõe (fotol) pälvis Valgetähe V klassi teenetemärgi.

Ta on koostanud «Kreeka-eesti Uue Testamendi õppesõnastiku», tõlkinud Platoni ja Plotinose teoseid, uurinud Vana-Kreeka, Vana-Rooma ja varakristlikku kirjandust, platonistlikku ja uusplatonistlikku filosoofiat ning varakristliku munkluse teoloogiat. Autasu langeb kokku Marju Lepajõe esimese tõlketrükise ilmumise 25. aastapäevaga: LR «Talmudi 4. osa 9. traktaat. Isad» heebrea keelest kahasse Andres Grossiga, 1990.

Mis tunne oli autasust teada saades?
Marju Lepajõe: Väga meeldiv muidugi, sest see au oli täiesti ootamatu. Tõenäoliselt on see seotud vajadusega ikkagi jätkata Platoni teoste eesti keeles väljaandmist, vihje presidendilt. Teosed on planeeritud viieks köiteks, millest esimene on ilmunud aastal 2003. Platonismi tundmine on väga oluline, nii filosoofiale kui teoloogiale, sest platonism on õhtumaise mõtlemise aluseid.

Kuidas sai koostatud «Kreeka-eesti Uue Testamendi õppesõnastik»?
Lihtsalt õppetöö käigus oli tarvis, sest polnud ühtki. Kaasnes hasart sel moel sõnadega tegelda, proovida, kas on võimalik ise sõnastikku teha. Võttis aasta aega, igal hommikul paar tundi sõnade üle mõtiskelu, vastete otsinguid. Sõnastikud on kõige targemad raamatud, on suurim au, kui on võimalus midagi sellist teha. Nüüd on ilmunud kokku kolm trükki.

Terve aasta, iga päev? Siis muidugi oli see peamine tegevus?
Ülikooli koormuse juures küll mitte. Pidevalt peab tegelema mitme tööga paralleelselt.

Kuidas ja miks sai alguse Platoni tõlkimine? Sinu 31 olulisemast tõlkest u pooled on platonistlike mõtlejate tekstidest.
Platon, õieti platonism, on eelkõige vaimne hoiak. Võiks öelda, et inimesed jagunevad aristoteelikuteks ja platoonikuteks. Esmalt muidugi oli mul isiklik huvi Platonit lugeda, siis juba inimlik soov suurendada seda osa maailmast, mis mulle oluline on/näib. Esimene samm oli dialoog «Phaidros».
Ostsin Oxfordist prantslaste tekstikriitilise väljaande aastal 1992, tõlge ilmus 2003. Koostasin ja toimetasin Platoni teoste I köite. Platon on tõesti õhtumaise filosoofia alus, ilma temaga tutvumata ei saa filosoofiat tunda. Ka suur osa kristlikust teoloogiast jääb Platonita raskesti mõistetavaks. Arvan, et inimene ei õpi ilma Platonita mõtlema, kuid see on hädavajalik igaühe loomuse ideelise külje väljakujunemiseks. Mõtlemine vabastab inimese tema enda käest, sest muidu ta murdub ja sõna otseses mõttes upub oma tunnetesse.

Kuidas jõudsid Plotinose juurde?
Õnnelik juhus aastast 1993. Olen Akadeemia tollasele filosoofiatoimetajale Eduard Parhomenkole senini tõsiselt ja sügavalt tänulik, et ta mul palus Plotinosega tegelema hakata. See muutis mu elu, võin öelda. Leidsin autori, kellega tahan elu lõpuni tegelda.
Maailm vajab Plotinost ka praegu väga, nagu on selgunud minu 1998. aastal ingliskeelses elektroonilises ajakirjas Folklore ilmunud artikli «Plotinose demonoloogiast» kogemusest. Seda loetakse, tsiteeritakse ingliskeelses teaduskirjanduses pidevalt. Daimon hõlmab inimhingest ikkagi nii olulise osa, aga jutt pole deemonist kui kurjast kiusajast, Kreeka õpetus daimon’ist on pigem vastandlik keskaegsele demonoloogiale.

Mida võiksid öelda Vana-Kreeka, Vana-Rooma ja varakristliku kirjanduse uurimise kohta lähemalt?
Mulle tundub, et üht-teist on öeldud «Roomlaste taltsutamises», peatükkides, mis antiiki puudutavad …

Ja munklus? Mis ikkagi köidab varakristlikus munkluses? Loobumus? Kontrast asise maailma taustal?
Pigem vaimse tee valik ja selle järjekindel järgimine. Ideelise külje väljapidamine, hoidmine, sest sealt, munklusest, on ikka ammutatud vaimset essentsi. Ilma üksinduses kontsentreerumata, puhastumata ei saa tõusta tavaolukorrast kõrgemale. Veidrused, mis inimestele silma paistavad, on kõrvalsaadus. Jõuliselt ja täielikult ideedele pühendunud inimene on paratamatult veidrustega oma igapäevaelus. Selle kohta võiks lugeda ajakirja Vikerkaar 2013. a algusnumbrist Hieronymuse «Õndsa Pauluse, Teeba munga elu».
Juune Holvandus