Et silmad näeksid ja kõrvad kuuleksid

Ei ole ilmselt teemat, millel oleks ainult üks vaatenurk. Nii võib ka nägemise ja kuulmise üle mõtteid vahetada ja vahel tunduvad olevat õigemad ühed mõtted, mõnikord teised. Mina, kes ma alati olen eelistanud jalgsi käia, olen ometi viimasel aastal sunnitud kasutama ühistransporti. Selles pole midagi ebatavalist, ent ometi olen sellest sügavalt häiritud. Jah, on üks valik – teha nägu, et silmad ei näe ja kõrvad ei kuule. Milles siis asi?
Nimelt jääb minu bussisõit hilisemale ajale ja päris sageli «vallutab» bussi noorte täiskasvanute kamp, kelle kõvahäälne väljendusoskus trükimusta ei kannata. Sekkumine lisab vaid hoogu ja tekitab kaasreisijais piinlikkust.
Küsimust tekitab, kuidas saab ükskõikselt suhtuda teatesse, et kogukonna liige on haaranud relva ja asunud võitlejate ridadesse, nagu möödunud nädalal teatati Lasnamäel kasvanud muslimist.
Maailmas, kus hea ja halva vaheline piir üha enam hägustub ja iga ettekääne kurja esiletõusuks on sobilik, tekitas heameelt tähelepanek, et Paide vald on kuulutanud selle aasta Anna kiriku aastaks. Möödunud aasta lõpul jõudis rahvusringhäälingu vahendusel paljudeni teadmine, et Anna kirik, mille 235. aastapäeva kogudus sel aastal tähistab, vajab hädasti toetust. Õnneks ei ole pühakoja saatus inimesi ükskõikseks jätnud.
Kiriku tervislik seisukord ei saa olla ainult poolesaja liikmesannetaja asi, vajalik remont käib ka vallale üle jõu, seepärast kutsub abivallavanem Margo Hussar inimesi üles annetama. Pühakojast mööda sõites fikseerib pilk küll armsa väikese punastest tellistest hoone, ent sisse astudes ei saa silmi sulgeda puupõrandas laiutavate aukude ees. Ja kui mälu pisut pingutada, siis aastakümne eest oli praegu värvitu katus teist nägu. Tõrvatud ja musta värvi. Katust tuleks tõrvata iga nelja aasta järel ja selleks peab leidma vaat et paarkümmend tuhat eurot. Soovime, et Anna kirikul, ka teistel kirikutel, oleks hea aasta, ning et paljude inimeste silmad, kõrvad ja süda oleksid avatud.
Rita Puidet