Messialik ajastu on kätte jõudnud

Takistavad inimesed

Tänase loo meeldejäävaim osa on esialgsel lugemisel see, kuidas möödakäijad püüavad Issandat appihüüdvat inimest vaigistada. Alati on neid, kelle arvates ühe inimhinge kohtumine Jumalaga on normist kõrvalekaldumine. Usupalve ja seisatumine väliselt lootusetu ja mõttetu olevuse kõrval võidakse aga registreerida jumalateenistusliku korra rikkumisena.

Aga võttes endaga need kaksteist, ütles Jeesus neile: «Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast, sest ta antakse paganate kätte ja teda teotatakse ja tema peale sülitatakse, ja kui nad teda on piitsutanud, tapavad nad tema ning kolmandal päeval tõuseb ta üles.» Aga nemad ei mõistnud sellest midagi ja see sõna oli nende meelest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet. Aga see sündis, kui Jeesus Jeeriko lähedale jõudis, et üks pime istus kerjates tee ääres. Kui too kuulis rahvahulka mööda minevat, päris ta, mis see võiks olla. Nemad teatasid talle, et Jeesus Naatsaretlane läheb mööda. Ja ta hüüdis: «Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!» Ja möödaminejad sõitlesid teda, et ta jääks vait. Tema aga karjus veelgi enam: «Taaveti Poeg, halasta minu peale!» Jeesus jäi seisma ja käskis pimeda enese juurde tuua. Aga kui pime tema juurde tuli, küsis Jeesus temalt: «Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?» Tema aga ütles: «Issand, et ma jälle näeksin!»

Lk 18:31–43

Takistavad inimesed

Tänase loo meeldejäävaim osa on esialgsel lugemisel see, kuidas möödakäijad püüavad Issandat appihüüdvat inimest vaigistada. Alati on neid, kelle arvates ühe inimhinge kohtumine Jumalaga on normist kõrvalekaldumine. Usupalve ja seisatumine väliselt lootusetu ja mõttetu olevuse kõrval võidakse aga registreerida jumalateenistusliku korra rikkumisena.

Samast peatükist loeme, et kord ei tahtnud tähtsad mehed lubada sibada lastel, kes rahvahulga jalge vahelt Jeesuseni pugesid. Asjalike täiskasvanute meelest oli tegemist lubamatu käitumisega jumalateenistusel, kuid Jeesus katkestas neid: «Laske lapsed minu juurde tulla ja ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik!» Teisel korral tuli usklikel meestel katusesse auk lõhkuda, et halvatud sõber Issanda ette toimetada, sest uksest suure rahvahulga tõttu ei mahtunud. Jumalaga kohtumiseks on teinekord inimestest raskem läbi murda kui katusest. Huvitaval kombel mahtus terveks saanud mees pärast Jeesusega kohtumist küll uksest välja ja veel kanderaamiga õlal.

Kas ka mina võin olla kellelegi takistuseks kohtumisel Jeesusega? Kindlasti ei maksa hoobelda, nagu suudaksin kedagi elule päästa, aga kui sageli seisan tee peal ees? Siin meenutatud lugudes läks küll nõnda, et ükski inimene ei osutunud viimselt otsustavaks takistuseks Issandaga kohtumisel. Veelgi enam, Jeesuse tegevuspiirkonda jäämine ja kas või valesti käitumine andis neile hoopis võimaluse Jumala armu kogeda ning Tema imetegude tunnistajateks saada.

Aeg on täis saanud

Jeesus on juba mõnda aega teel Jeruusalemma poole, et viia lõpule kõik see, mida prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast. Kõikides sünoptilistes evangeeliumites on pimeda nägijaks saamine ja jüngrite mõistmatus Jeesuse tulevase rolli suhtes seotud tema kolmanda ettekuulutusega oma kannatusest ja surmast. Oodatud Messias on omade keskel, kuid nende silmad on peetud.

Nad otsivad küll sageli kõiksugu märke Tema taevase päritolu kohta. Ei mõista selle teadmisega aga paremat teha, kui hakkavad endale ministrikohti kauplema Kristuse tulevases auhiilguses. Selle, Sebedeuse poegadega juhtunud kõneluse annab evangelist Luukas meile siin lühidalt edasi kolmekordse tõdemisega, et nägijad tegelikult ei näe. Need, kes kõike olid Jeesusega koos läbi elanud, «ei mõistnud sellest midagi, see sõna oli nende eest peidetud, nad ei taibanud öeldu mõtet».

Nägijaks osutub füüsiliselt pime, talle on vaja üksnes kuulutada. Keegi kõrvalseisjatest annab vaimuliku tunnistuse sellest, mida kuuleb ja näeb: Jeesus Naatsaretlane on siin, seepärast on ka rahvahulgad liikvel. Pime «näeb» ja tunneb oma päästjat ning hüüab Teda appi. Ka Issand näeb tuhandete seas ja kuuleb sadade häälte keskelt seda, kes Temasse usub ja Tema poole kisendab. Nii nad kokku saavad, siis ja nüüd.

Suurim ime

Imedest suurim toimub enne pimeda tervendamist. See on Luuka rõõmusõnumi järgi esimene kord, kus Jeesus avalikkuse ees Messiaks tunnistatakse, korduvalt Taaveti Pojaks nimetamine ei saanud midagi muud tähendada. Toimub midagi erakordset, pime kuulutab nägijatele, mida ootajate silmad on aastatuhandeid näha igatsenud. Messialik ajastu on kätte jõudnud, millest prohvet kord kuulutas: «Siis avanevad pimedate silmad…» (Js 35:5). Jeesus ei vaidle vastu ega kiida takka, vaid laseb tunnistajale sündida messiaajastu reeglite järgi – pime saab nägijaks ning tema usk kuulutatakse talle pääsemise aluseks.

Kas nägijaks saanul oli nüüd veel rohkem, mida näha? Kas meie maailmas ei või just liiga palju nähasaamine rikkuda meie südamesilmi. Kedagi osundades: põlvitav pühak näeb kaugemale kui varvastel hüplev filosoof…, kirikuõpetaja, poliitik, arvamusliider. Kaotatud nägemine anti aga tagasi hoopis uuel viisil. Vahepealne pimedus oli kui patuuni või surm, millest uuele elule äratati. Nüüd kasutas ta oma silmi, et Jeesuse järel käia. Uue pilguga maailma vaadates nägi ta kõikjal seda, mille pärast Jumalat ülistada. Tema kaudu nägid ja kiitsid ka kõik teised.

Tanel Ots, Jüri koguduse õpetaja