Tänusõnad ilusa kiriku leidjale

6. oktoobril Põltsamaa kiriklas toimunud kohtumisel küsiti peapiiskopikandidaatide käest, kas nad oleksid tulevikus valmis teenima naispeapiiskopi juhtimisel. Naine, kelle sisemist autoriteeti ma alati olen tunnistanud ning kelle ees kui kiriku ülemkarjase ees ma ühegi kõhkluseta olnuksin valmis kummarduma, oli Kose koguduse õpetaja Mare Palgi.
Aeg, mil ma Marega tihedamalt kokku puutusin, jäi minu Juuru koguduse teenimisperioodi – olime Marega naabriteks ning jagasime rõõme ja muresid, korraldades näiteks vastastikku kahe koguduse nõukogu liikmetele külaskäike. Mõnigi kord, kui üksindus või väsimus kippusid algaja vaimuliku südames aset tegema, sõitsin Kose pastoraati. Seal põlesid küünlad, mängis romantiline muusika, Mare rääkis mõnest oma järjekordsest eksootilisest reisist ning olemine sai helgemaks ja rõõmsamaks.
Tol ajal ei olnud Mare kogudus niimoodi õitsele puhkenud nagu praegu – veel ei olnud sündinud Kose kiriku kolm imet (muuseum-arhiiv-raamatukogu) ega korraldatud nädala jagu vältavaid kihelkonnapäevi. Aeg-ajalt oli Mare hääles tajuda nukrust – kohalike elanike huvipuudus kiriku suhtes, koguduse enda passiivsus … kõik näis olevat justkui õpetaja õlgadel. Ometi ei olnud Mare hoiakutes ja väljendites kunagi etteheiteid, pigem nägi ta vigu endas ning kordas ikka ja jälle, et ei ole piisavalt karismaatiline ega oska kogudust elavamaks muuta.
Tegelikult oli elu Mares ja tema koguduses väga palju. Ta ei läinud paremaid jahimaid otsima, ei siirdunud suuremasse kogudusse või poliitikasse ega lasknud end praostiks valida. Mare jäi sellele kohale, mille ta oli kirikusse teenima tulles valinud, ning jaksas ära oodata oma teenimise, armastuse ja palvete ilusad viljad. Sellestsamast Kose kirikust me saatsime ta laupäeval igavikuteele.
Marel oli eriline anne luua enda ümber turvaline, helge ja hinnangutevaba õhkkond. Ma ei mäleta, et kuulnuksin Maret kedagi paika panemas või kellegi üle kohut mõistmas. Jah, nukrust ta silmis ja hääles mäletan küll. Nukrust, kui praostkonna (mees)vaimulikud purelesid; nukrust, kui Kose pastoraadis peetud kirikukogul üllaste piibellike (pere)väärtuste kaitsel üksteise kohta väga inetuid sõnu öeldi; nukrust, kui mõned ametikaaslased järjekindlalt alavääristasid naiste ordinatsiooni stiilis «kui kirikul häda käes, siis võib ju lasta naistel teenida, aga ega see ikka üks õige asi ei ole».
Selles nukruses oli aga alati kannatlikkust, lootust ja veel midagi kirjeldamatut, mida ma nimetaksin naiselikkuseks või emalikkuseks ja millest meie kirikus sageli vajaka jääb.
Meenutan üht pikka telefonikõnet Marega, kui olin saanud teada tema haigusest. Olime mõlemad autoroolis ja alles pärast selgus, et sõitsime samas suunas – Altmõisa retriidile. Mare ütles, et ta on valmis lahkumiseks ja isegi igatseb seda, aga pere ja lapsed … Ning küsis: «Räägi parem, kuidas sinul läheb!» Nagu mitmeid kordi varemgi, võtsin kohe vedu ja kõnelesin pikalt oma elust, rõõmudest ja muredest, sest Mare juures oli hea ja turvaline seda teha. Lõpuks ütles ta: «Vaata, kui ilus on sõita otse loojuva päikese suunas.»
2000. aasta mihklipäeval, minu introduktsiooniteenistusel Juuru kirikus peetud jutluses kõneles Mare: «Ühest küljest on õpetaja ametisse seadmine ja koguduse peale pühitsemine küll Jumala tegu, ent teisalt on inimesele alati jäetud vabadus, kas vastata kutsele või mitte. Sama kehtib nii teiste koguduse ametite kui kristlaseks olemise kohta üldiselt. Kes julgeb astuda Jumala ette ja öelda Jesaja kombel: «Vaata, siin ma olen!»? Igaühel meist on oma koht siin ilmas, kus ei oodata üksnes harjumuspärast kohalkäimist, vaid ka julgust võtta endale jõukohaseid ülesandeid.»
Meie viimane kohtumine oli samuti Juurus, nüüd juba õpetaja Kalle Kõivu introduktsioonil. Mare ütles, et arstid on ta lootusetuks juhtumiks tunnistanud ning ta elab iga uut päeva üksnes Jumala armust. Veel ütles ta, et tema elus on praegu väga ilus ja avastusterohke aeg. Pärisin, mida ta on leidnud, ja kuulsin vastust: «Ilusa kiriku.» Küsimuse peale, kus see ilus kirik on, näitas Mare enda ja minu südame suunas.
Mare, on nii palju neid asju, mille eest olla Sulle tänulik. Sinu hapras ja naiselikus olemises oli uskumatult palju julgust ja vastupidavust. Sa vastasid kutsele ja ütlesid Jumalale: vaata, siin ma olen! Sa leidsid oma koha siin maailmas ja selles kirikus, mis Sinu jaoks ei olnud kursilt eksinud või uppuv laev, vaid paljudest inglitest, inimestest ja imedest täidetud ilus kirik. Mulle tundub, et juba siinpool olles elasid Sa – vähemalt hetketi – võitu pühitseva, koju jõudnud kiriku ridades.
Aitäh Sulle. Palveta meie eest.

 

 

 

 

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist