Laanekivi Mannile mõeldes

Elame erakordses paigas, nii tõden iga kord, kui aastaaeg vahetub. Õhtul alles laternaposti valguses kollase ja punase värvimängu pakkuv vaher võib olla hommikuks suure osa lehti maha poetanud, aga kuskil aianurgas on pisike võõrasema oma õied avanud. See on igal aastal küll ühtmoodi, ent ikka ja jälle uus. Ja missugune on rõõm, kui kargeks muutuvas õhus sirab nagu kulda laiali pilduv päike.
150 aastat tagasi sündis praeguses Pala vallas siia ilma Laanekivi Mann, nagu ta kirjanduslikult on end ise kutsunud. Tüdruk, kellest sai üks meie toekamaid kirjasõna viljelejaid ja mingis mõttes teerajajaid. Taoline isiklik luulesse valatud mõtteväljendus oli enne Anna Haavakivi esimese kogumiku ilmumist võõras. Teame küll tema kirjanikunime Anna Haava ja ehk ka tema luulele kirjutatud laule, ent tema vaimulik luule, kust leiab nii kahtlusi ja küsimusi kui ka siirast usku, ei leidnud kooliõpikutes äramärkimist.
Kosutav on lugeda: «Mu südames on pühapäev, / On vaikne rõõm ja rahu; / Ei siit-ilma kära, hirm / Sääl eksitama mahu: / Mu Jumal on mu lähedal, / Ma olen Tema varju all, / Kui laps, kes isa süles.» On valulikke luuletusi, sest surm ja mure külastas ka teda, aga oma tugevuse eluks – eluaastaid kogunes tal 93 – leidis ta Jumala lähedusest. Oma eluga tõestas ta, kuidas võib vaimult suureks saada.
Selliseid inimesi on ka praegu kas Metsapooles, Kõrgemäel, Tagakülas või kuskil mujal. Neil pole ehk luuleandi, ent on usku, usku Jumalasse ja sinimustvalgesse, käigu siis üle meie peade missugused tuuled tahes. On julgustav, kui me Laanekivi Manni («Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest», kirjastus Ilmamaa, 2006) moodi vaatleme elu ja järgime seda, mis meie vanematele on olnud püha.
Rita Puidet