Noa järeltulijad
/ Autor: Toomas Jürgenstein / Rubriik: Kolumn / Number: 24. september 2014 Nr 38 /
Paar nädalat tagasi puudutas mind sügavalt Tartu Postimehe artikkel rassismist. Kõik algas tavalisest noortevahetuse projektist: «Noortevahetuses osalejate nimekirjas on kuus mustanahalist noort. Enamikule on see esmakordne kogemus reisida väljapoole kodulinna Londonit. Nad on oodanud seda noortevahetust pikalt ning nende ootused on suured. /../ Kuid ometi, juba esimesel õhtul leiavad Londonist tulnud end olukorrast, kus nende suunas loobitakse õllepudeleid ning neid saadetakse tagasi Aafrikasse.
Varahommikul kell kolm kuulab Laura pisarates uute sõprade kokkupuutest rassismiga.» (Riin Lumiste «Ma pole varem mõelnud rassismist Tartus» 11.09.2014)
Juhtunust lugedes olin sügavalt häiritud. Armastan oma kodulinna Tartut väga, vahetevahel öö peale jäädes olen end linna tänavatel ikka hästi ja turvaliselt tundnud. Samas on osa inimeste teistest olemuslikult paremaks pidamine ja sellega kaasnevad nähtused nagu rassism ja orjus sügavate juurtega teemad, mida on kirjeldatud juhtumi valguses paslik meenutada.
Küllap on evangeeliumide järel Piiblis tuntuselt teisel kohal 1. Moosese raamatu lood. Kümnendas peatükis tuleb juttu Noast, tema laevaehitamisest ja veeuputuse üleelamisest. Sellele järgneb lugu Noa veiniuimas magamisest. Tema poeg Haam ei suuda purjus isa nähes väärikalt käituda ning Haami poja Kaanani määrab Noa oma onude järeltulijaid teenima: «Kui Noa ärkas veiniuimast ja sai teada, mis ta noorem poeg oli teinud, siis ta ütles: «Neetud olgu Kaanan, saagu ta oma vendadele sulaste sulaseks.» Ta ütles veel: «Kiidetud olgu Issand, Seemi Jumal, ja Kaanan olgu tema sulane! Jumal andku avarust Jaafetile, ta elagu Seemi telkides ja Kaanan olgu tema sulane!»» 1Ms 9:24–26
Nimetatud kirjakohta mõisteti pikalt põhjendusena, miks mõned rahvad ja inimrühmad ongi loomu poolest määratud sulasteks või orjadeks. Ega enamik inimestest ei saanudki teisiti mõelda, ümbritsevad tavad, kuid ka omaaegne teadus kinnitas rahvaste olemuslikku erinevust.
Näiteks võib võtta Karl Ernst von Baeri 1814. aastal valminud doktoritöö «Eestlaste endeemilistest haigustest», kus eestlaste loomusele ja elulaadile antakse hävitav hinnang: «Pärast sügistöid polegi eestlastel miskit muud teha, kui pimedatel talveõhtutel end kurguauguni rasvast sealiha, mooritud hapukapsaid, musta leiba ning muud raskestiseeditavat kraami täis vitsutada, pääle üliohtrasti põletatud viina ja kanget koduõlut juua, pärast seda ent ühetoonilist laulujoru venitada ja veidramoelist jõnktantsu tammuda.»
Baer oli oma aja üks silmapaistvamaid mõtlejaid, kuid eestlased ei jäänud sulasteks ja orjadeks ning Baeri poolt aplana, rumalana, mustana ja ebamoraalsena kirjeldatud rahvas suutis pisut rohkem kui saja aasta pärast luua oma riigi.
Omaaegne orjuse ja rassismi loomulikuks pidamine innustab edasi mõtlema. Soome markantne mõtleja Esa Saarinen on kirjutanud suurepärase filosoofiaõpiku «Symposium». Antiikühiskonna ühe suurima mõtleja Sokratese käsitlemise juurde on ta lisanud arutamiseks järgmise küsimuse:
«Antiikühiskond oleks olnud mõeldamatu ilma orjanduseta. Orjapidamine oli loomulik asi. Kas on võimalik, et ka mõni tänapäeval normaalseks ja loomulikuks peetav tava on tuleviku inimeste silmis vapustav ülekohus, mida antiikajal ometi peeti normaalseks?» Mulle näib, et see on vahva küsimus juurdlemiseks igal ajastul.
Tulles tagasi orjuse ja rassismi usuliste juurte juurde, olen uhke, et ehkki neid nähtusi on põhjendatud Piibliga, mängisid orjade vabastamisel ning inimeste võrdseteks tunnistamisel olulist rolli just usuringkonnad. Olgu näiteks siin kristlik poliitik William Wilberforce ja tema sihikindel töö orjuse kaotamise eest Suurbritannias või siis vaimulik Martin Luther King, kelle rasside võrdsust kuulutav kõne «Mul on üks unistus», on saanud sümboli tähenduse.
Samuti meenub orjade vabastamise nimel vastuolulisi meetodeid kasutanud John Brown. Vahel mulle tundubki, et nähes kellegi ahistamist nahavärvi või mõne muu tunnuse tõttu, julgustab sekkuma John Browni mälestuslaulu omaette ümisemine. Ma pole kindel, kas sellest nii tuntud laulust, mis räägib John Browni hauas kõdunevast kehast, kuid edasi marssivast hingest, on tehtud eestikeelne tõlge, kuid kergesti mõistetav refrään julgustab kindlasti iga ristiinimest:
Glory, glory, hallelujah
His soul goes marching on.
Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist