Vihatud armastus

1Jh 3:11–18
Apostel tuletab meelde, et kristluse peamine sõnum on see, et me peame üksteist armastama. Peame ka ise loomulikuks, et inimsuhete kõige tähtsam osa on armastus. Kuid mis asi see armastus on, seda ei ole enam nii kerge seletada. Paulus räägib kirjas korintlastele ilusatest asjadest, mis kõik osutuvad üsna kasututeks, kui pole armastust. Ma võiksin rääkida inimeste ja inglite keeltega, mul võiks olla prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi, mul võib olla usk, mis suudab mägesid kõigutada, ma võiksin oma vara ja elu ära anda, kuid see ei ole veel armastus. Jah, seda kõike on võimalik teha ilma armastuseta. Ka teoloogiat võib teha armastusega ja ilma armastuseta. Tarku sõnu võib rääkida armastusega ja ilma armastuseta. Just praegu olen näinud, kuidas erinevate kirikute töötegijad valmistuvad armastusega Eestimaal pidustusteks, et tähistada 800 aastat Maarjamaad. Sellesse sündmusesse võib ka hoopis teise hoiakuga suhtuda, uhkusega ennast kriitiliseks mõtlejaks nimetades. Huvitaval kombel leiab avalik meedia üles just need, kes viltuse ninaga vaatavad selle suursündmuse korraldamisele.
Armastusega tehtud asjad ei pruugi sugugi kõigile meeldida.
Me ei suuda küll seletada, mis on armastus, kuid ometi on see tuntav. Ühed tunnevad sellest rõõmu, teistele on see aga pahanduseks.
Johannes toob siin näiteks Kaini, kellele Aabeli õiged teod olid pahanduseks. Aabel ei öelnud ega teinud Kainile midagi halba, kuid Aabeli Jumalale meelepärane eluviis vihastas Kaini. Iialgi ei tohi arvata, et õiguse ja armastuse teod leiavad siin maailmas kindlasti tunnustamist ja kiitust. Kristlane on nagu peegel, kuhu vaadates tuntakse end hukkamõistetuna. Tundub, nagu kristlased süüdistaks teisi. Ei ole midagi imestada, et kõlbelise puhtuse ja tugeva perekonna eest võitlejatele pannakse süüks sallimatust ja vihakõne pidamist.
Sama juhtus ka meie Õnnistegija Jeesusega. Jeesuse mõistsid hukka need, kellele tundus, et Jeesus neid arvustab. Sellepärast ütles ta oma jüngritele: «Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid … Ei ole teener suurem kui ta isand! Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki.» (Jh 15:18–20)
Tõsi on see, et variserliku käitumisega võib küll ennast teistest paremaks pidama hakata ja sellega teiste suhtes üleolevalt käituda. Armusaanud kristlase puhul ei ole mõeldav teisi alandav suhtumine. See, kes seab oma elule kõrged eesmärgid, näeb enda juures rohkemgi puudusi kui muud. Püha Vaim, mis meis tegutseb, annab meile märku patu pärast. Iga jumalateenistuse alguses me tunnistame: «Mina, vaene patune inimene, tunnistan sinule oma patud üles.» Selline enese läbikatsumine annab kristlasele alandliku meele ja jõu armastada ka teisi, kellel on vead ja puudused.
Oma jumalakartlikust elust hoolimata võib usklik inimene kohata siin maailmas vihkamist ja ülekohut. Kaini ja Aabeli näide oli apostlil selle tõestuseks.
Kas siis lahus Jumalast ei olegi olemas armastust? Kas jälle kristlased tahavad ütelda, et uskmatud elavad ainult vihkamises ja surmas? Me näeme, et kõik inimesed igatsevad armastuse järele. Armastusest lauldakse ja räägitakse nii usklike kui uskmatute hulgas. Me kõik armastame oma sõpru ja perekonda. Armastuse nimel tehakse kangelastegusid, aga ka rumalusi. Armastuse nimel võideldakse näiteks praegu sooneutraalse peremudeli eest. Igatsus armastuse järele kõneleb sellest, et oleme loodud Jumala näo sarnaseks. Siiski on armastust, mida see maailm vihkab. See on Jumala armastus, mida keegi ei saa omada lahus Jumalast.
Millest me seda armastust võime ära tunda? Apostel ütleb, et «armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest». Jumala tegudes, mis on avalikuks saanud Kristuses, tunneme ära Jumala armastuse. Selle armastusega käsib apostel meil üksteist armastada. See on uut elu sünnitav armastus. See on ka elu, mis seda maailma ärritab.
Häid ja suuri tegusid võib teha küll ilma armastuseta. Paulus ütleb selle kohta, et need kaunid teod jäävad siis üsna viljatuks ega saavuta midagi. Jeesus ise ütles: «Paljud ütlevad mulle tol päeval: «Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?» Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!» (Mt 7:22–23)
Jumala armastuses elada ei ole võimalik, ilma et sellele järgneks teod. Ustavus, truudus ja hoolimine oma perekonnas, hädasolijate aitamine, patuste noomimine (Mt 18:15, Lk 17:3), Kristuse asemel palumine: andke endid lepitada Jumalaga (2Kr 5:20) jne, on loomulik osa iga kristlase elus. Meeldib see siis maailmale või mitte, Jumala armastuses elades teisiti lihtsalt ei ole võimalik.

 

 

 

 

Joel Luhamets,
peapiiskopikandidaat