Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?

Rm 7:14–25
Apostel Paulus avab oma hinge, kui oma kirjas roomlastele tunnistab: «Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda.» (Rm 7:18) Tänase pühapäeva teema on «Enese läbikatsumine». Võiksime seda teha nõnda, et otsime oma pealiskesta alt välja oma tegeliku ja ausa olemuse ja vabastame selle maskist. Paulus teeb seda oma kirjas siiralt ja ausalt, tunnistades ennast patuseks. Tema, kes oli kohanud Damaskuse teel ülestõusnud Jeesust ja kogenud Issanda ülisuurt armu, julgeb tunnistada oma ihu nõtrust ja patu jõudu. Paulus on aus tunnistades, et head teha ei suuda ta iseenesest, vaid ainult tänu Jumalale.
Asjad, mis muudavad meie jumalasuhet ja mida me inimestena Jumala armule lootes teha saame, on nii patt kui ka patust hoidumine. Ühel juhul kaugeneme Jumalast, teisel juhul võtame Jumala oma ellu vastu. Meile meeldiks, kui meie jumalasuhet muudaks paremaks heategude tegemine. Oleks ju tore mõelda, et iga hea tegu toob mind lähemale Jumalale. See on aga käsu tee, mida mööda näeme evangeeliumides kõndimas varisere, keda Jeesus silmakirjatsejateks nimetab.
Me saame patus elades suurendada oma patukoormat ja eemalduda Jumalast, kuid me ei saa heategusid kogudes suurendada oma õigusekoormat ja seeläbi kustutada pattu, uskudes nõnda saavutada õigeksmõistetu staatuse. Meil inimestena on üksi ja enese jõule lootes oht ainult kaugeneda Jumalast, kuniks Jumala kaotame, kuid läheneda üha ja üha Jumalale me oma jõust ei saa. Selle asemel tekib hoopis olukord, kus muutume oma inimlikus headuses ja õiguses üha enesekesksemaks. Seda ei saa nimetada Jumalale lähenemiseks, vaid taas temast kaugenemiseks.
Peame tunnistama, et pilt inimesest, kes on asunud Jumala positsioonile, ei ole kaasaegses ühiskonnas haruldane. Inimese püüe inimesekeskse headuse, võrdsuse, armastuse ja sallivuse poole saab eesmärgiks iseeneses, jumalikustades seeläbi toimija enda. Jumal enam pildile ei mahu, sest sellel laiutab inimene, kes usub, et tema armastus katab kinni kõik patu, nii enda kui teistegi oma. Samas unustab ta, et patuse võib mõista õigeks üksnes Jumal, mitte inimene või inimlik seadus, olgu see kuitahes humaanne.
Pattu tehes kaugeneme Jumalast. Kuid ka head tehes ei ole võimalik Jumalale lõputult läheneda, kui see hea tegemine tuleneb meist endist, mitte usust Kristusesse. On võimalik Jumal oma elust välja tõrjuda, võttes ise Jumala koha. On vaid kaks teed: elada koos Kristusega, lootes tema armule ja juhindudes jumalasõnast, või eemaldudes temast ta lõpuks kaotada. Ei ole võimalik olla kusagil vahepeal ehk natuke uskuda. Ometi tundub, et suur hulk inimesi tahab ennast just kuhugi sinna vahepealsesse olekusse paigutada. Tavaelus tähendab see seda, et hea oleks, kui kirik oleks silmapiiril, kuid mitte lähemal kui vaatekaugus.
Ühte Eestimaa külla rajati kogukonna eestvõttel palverännutee koos südamlike mõtisklemispeatustega. See tee kulgeb ringi ümber kiriku ja kirikuaia, kuid ei juhi sel teel liikujat kordagi jumalakojale lähemale, veel vähem sinna sisse. Kirik jääb kogu teekonna vältel keskmise eestlase jaoks talutavalt ohutusse kaugusse – ma näen küll kirikut, kuid ei astu sinna sisse. Selles on omajagu aukartust pühakoja ja Jumala ees, kuid see samm, mis mind viiks isikliku suhteni Jumalaga, jääb lõpuks ikkagi astumata. Reaalsuses tähendab see rännakut oma eluteel ilma Jumalata.
Jumalani oleme jõudnud alles siis, kui tajume, et kogu meie olemine ei sõltugi millestki muust kui Issanda armust. Ja seda nii patustades kui head tehes. Heateod ja käsukuulekus ei aita Jumala juures püsimisele kuidagi kaasa, kui teeme seda eesmärgiga heategusid kollektsioneerida. Rännak ümber kiriku sinna sisse kordagi astumata või uskumine, et Jumal on olemas, ilma temaga palves kordagi ühendust võtmata, ei ole elava usu tunnistus. Selliselt positsioonilt sooritatud head teod võivad teha meie endi ja kaasinimeste tuju rõõmsamaks ja elu kergemaks, kuid ei vii meid lunastuseni ja tõelise armastuseni, mis on võimalik ainult läbi usu Jeesusesse Kristusesse.
Paulus kurdab oma jõuetuse üle teha head ja tunnistab pattu. Maailm meie ümber kipub kasutama vastupidist retoorikat, tõstes kilbile inimliku heategevuse, vaikides patust ja jumalatusest. Kes kiitleb omaenese õigusest ja headusest, ei vaja Kristust ja tema lunastavat surma ega ülestõusmist.
Kõik oskavad teha häid tegusid ja käituda hästi, kui nad tahavad. Küsimus on, milline on nende tegude motiiv. Armastus ei vaata selle peale, kes on õige, kes patune, kes hea, kes halb – armastus ei sea piire. Samas, inimesearmastusest ei piisa, et mõista kedagi õigeks või patust priiks. Et süüst puhtaks saada, tuleb seda esmalt tunnistada. Katsuda ennast läbi, nagu seda teeb Paulus, kes tõde tunnistades ahastab: «Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?» (Rm 7:24)

 

 

 
Urmas Viilma,
peapiiskop kandidaat