Kolmainu kutsumise vääriliselt

Ef 4:1–6
Kolmainupüha on kirikuaasta seatud suurte pühade ringis mitmes mõttes eripärane.
Esmalt on see läänekiriku suurpühadest üks kõige hilisemaid ja nooremaid. Pühimale kolm­ainsusele pühendatud jumalateenistuskorda hakati teadaolevalt kasutama alates VII sajandist. Sageli pühitseti seda pühapäeval pärast nelipüha ja alates IX sajandist kohtame seda tava järjest enamates piiskopkondades, eriti Põhja- ja Lääne-Euroopas. Üleüldisesse kalendrisse lisas selle alles paavst Johannes XXII aastal 1334 ja suurpüha staatuse omandas see päev veelgi hiljem, seda nii roomakatoliku kui reformatsioonijärgsetes kirikutes. Kolmainupüha järgi hakati suures osas keskaegsest Euroopast ka kirikuaasta teise poole pühapäevi arvestama. Roomas ja Lõuna-Euroopas nagu ka kristlikus idas käib see arvestus nelipüha järgi. Mõlemad praktikad on tänapäevani kasutusel.
Kolmainupüha pühitseme kaheksandal päeval ehk pühapäeval pärast nelipüha ja nelipühisündmusest saamegi paljus ammutada selle pühapäeva seosed ja sisu. Muide, idakiriklikus traditsioonis ongi kolmainu Jumala püha nelipüha paralleelnimetuseks.
Teiseks seisneb kolmainupüha eripärasus selles, et ta on üks väheseid, kui mitte ainus kirikuaasta pühadest, mis pole pühendatud sündmusele, vaid õpetusele. Kolmainuõpetus koos Kristuse jumalikkust ja inimlikkust käsitleva dogmaga on aga kristliku usu mõistmise ja interpreteerimise põhiline võti. Vähemalt klassikalises teoloogias. Ja seda vaatamata sellele, et Uuest Testamendist me kolmainsuse mõistet otse ei leia. Küll aga on Uues Testamendis Jee­sus öelnud: «Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!» (Mt 28:19–20). Viimane tekst on olnud ka üks võimalikke kolmainupüha evangeeliumitekste ning inspireerinud vanaaja kirikut kolmainuõpetuse sõnastamisel.
Kristlik õpetus ja dogma pole aga midagi puhtteoreetilist, nn tegelikust elust eemalseisvat. Seepärast õpetab kolmainupüha meile olulisimat ka sellest, kuidas elada «selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud» (Ef 4:1). Iga kristlase kutsumus on pühima kolmainsuse olemisega tihedalt seotud. Kuigi meie elus saavad ilmsiks erinevad kutsumused, mida Jumal igaühele andnud ja millest tihti ka meie elutöö saab, on kristlaseks olemise aluseks üks ja ühine kutsumine. Mille vääriliselt püha apostel meid elama kutsub, loetledes neid kvaliteete, mis kristlase elus avalduma peaksid: «kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses» (Ef 4:2).
Kristlik elu pole vaid ja esmalt üksikisiku individualistlik viis oma usku praktiseerida. See on ühine elu, «Vaimu antud ühtsus». Nelipühasündmus, Vaimu läkitamine kogub meid kokku üheks Kristuse ihuks. Kristuse ihus, kirikus, aga valmistatakse meid, ka meie erisuses ja isikupärastes kutsumustes, ette «abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, kuni me kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse» (Ef 4:12,13). Seda ühte ihu teeb elavaks, inspireerib ja rõõmustab üks ja sama Vaim, kes nelipühal saadetud.
Apostli nägemust mööda pole siis kristlik usk esmalt individuaalne, kuigi ta väljendub isikupäraselt. Ometigi lähtub iga üksiku usk ühisest, eripära tervikust. Seetõttu pole ka maapealne kirik, mille kaudu Kristuse ihu ära tunneme ka selle erisustes ja ajaloolistes lõhedeski, üksnes organisatsioon sarnaselt mõtlevate üksikisikute kogunemiseks. Pole lihtsalt selts või mittetulundusühing teiste seas, vaid «üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest» (Ef 4:4).
Ristimise ja usu kaudu Jeesusesse kui Issandasse tuuakse meid lähedale kolmainu Jumala enese elule, millest sõnas ja sakramentides reaalselt osa saame. Me ei osale enam distantsilt, kõrvaltvaatajatena ses suures ja imelises müsteeriumis. «Üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees» (Ef 4:5,6). Me oleme Jumala juurde toodud ja meil on osa tema enese elust. Apostli poolt ka uueks loomiseks kutsutud sündmus on enamat kui esimene või algne loomine. Osadus Jumalaga Kristuse kaudu Pühas Vaimus on enamat kui kujutleda ja käsitleda võime. Seepärast on ka kolmainuõpetus meile inimlike sõnade läbi vaid teeviidaks, kuigi ilmtingimata autoriteetseks teeviidaks.
Kolmainupüha on igal kirikuaastal hea abivahend meile kõrget kutsumist/kutsumust meelde tuletama. Et võiksime kasvada selles kutsumises vääriliseks siin ajas, «saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda» (Ef 4:13). Ja vastu võetud saada uues maailmaajas, ära tundes «Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega» (Ef 3:19).

 

 

 

 

Tauno Teder,
Häädemeeste koguduse õpetaja