Eesti valib Euroopa Parlamenti

Eesti kodanikel on võimalus valida kolmandat korda kuus Eesti esindajat Euroopa Parlamenti – maailma suurimasse demokraatlikku esinduskogusse. Sinna kuulub edaspidi 751 saadikut 28 riigist. Euroopa Parlament (EP) esindab otseselt 500 miljonit Euroopa Liidu (EL) kodanikku ning vastutab nende ees.
EP arutab Euroopa Komisjoni algatatud seadusi, parandab neid ja annab neile heakskiidu või lükkab tagasi, algatab ise seadusi ja võtab seisukohti kõigis olulistes ELi puudutavates küsimustes, kinnitab ametisse ELi täitevorgani Euroopa Komisjoni, võtab vastu ELi eelarve, osaleb välis- ja kaitsepoliitika kujundamises ning suhtleb vahetult kõigi maailma riikidega.
Mul on olnud õnn saada valitud esimeste eestlaste hulgas EPsse juba aastal 2004. Minu jaoks oli avastus, et EPs pole jagunemist koalitsiooniks ega opositsiooniks. ELi «valitsus» Euroopa Komisjon on poliitiliselt neutraalne, algatab seadusi ja peab tagama ühenduse põhialuste järgimise. EPs pole ka ohtu, et üks liikmesriik või poliitiline grupp saaks teistest üle sõita.
Isegi suurima fraktsioonina püsinud Euroopa Rahvapartei moodustab EPs ühe kolmandiku. Suurima liikmesriigi Saksamaa esindus koosneb 99 saadikust, mis teeb kokku umbes ühe kaheksandiku. Moraal on lihtne: erinevalt Toompeast orienteerutakse EPs esmajoones koostööle ja kompromissidele, ehkki maailmavaatelised ja poliitilised erisused on märksa selgemad kui näiteks Eestis. Mis tahes otsuste läbiviimiseks tuleb otsida liitlasi.
Ka väikeriigi esindajad võivad aeg-ajalt etendada hinnatava liitlase rolli. Ehkki väikestel 1–3-liikmelistel rahvusdelegatsioonidel pole praktilisi võimalusi pääseda juhtivaile kohtadele, on igal saadikul piiramatud võimalused algatusteks, parandusettepanekuteks, nende kaitsmiseks ja toetajate võitmiseks.
Eesti huvide seisukohast pole aga päriselt ükskõik, kuhu meilt valitud esindajad lähevad.
Jõudude senine seis on järgmine. Euroopa Rahvapartei (ERP) fraktsioon, mis hõlmab kristlikud demokraadid ja osa konservatiive, on viimase 15 aasta vältel püsinud EP suurimana. Ta hõlmab 36% EP liikmetest; tema mõju otsustele küünib 40%ni. Sotsialistide fraktsiooni kuulub iga neljas EP liige (25%), liberaalide fraktsiooni iga kümnes (10,8%).
Ülejäänud poliitilised grupid jäävad 10% latist allapoole: roheliste poliitiliselt õige kirju seltskond ning konservatiivide-reformistide fraktsioon koondavad kumbki 7–8% EP liikmeist. Neile järgnevad äärmus-pahempoolsed (kommunistid) ning paremäärmuslased.
Senine kogemus osutab, et kui ERP ning sotsialistid omavahel milleski kokku lepivad, on asi otsustatud. Kui jäädakse eri seisukohtadele, kujunevad kaalukeeleks enamasti liberaalid, kes ühisturu ja majanduse küsimustes kalduvad tavaliselt ERP poole, paljudes muudes asjades aga pigem vasakule. Hoolimata pahem- ja paremäärmuste eeldatavast tugevnemisest maikuus valitavas EPs, teevad tõenäosuse põhjal ka uues koosseisus jätkuvalt ilma kaks raskekaallast: ERP ning sotsialistid.
Eesti esindajail on võimalik saavutada mõju ja väljund eelkõige suuremate fraktsioonide kaudu. Kodumaal populaarse, uhkelt sõltumatu protestikandidaadi roll on EPs nullilähedane. Tõsi, pilku püüda saab üksikute päevateemaliste kommentaaridega, kuid tegelike otsuste mõjutamiseks pole jõudu. Tulemuseks on Eesti piiratud võimaluste raiskamine.
EP pakub uskumatult laialdasi tegevusvõimalusi neile, kes selleks valmis on. See on parimaid ja tõhusamaid foorumeid Eestile tuntuse ja toetuse hankimisel. See on erakordselt pingestatud paik, kus ristuvad mitte üksnes Euroopa, vaid kõik maailma probleemid; koht, kus võib saavutada enamat, kui esmalt lootsid, ning kogeda mõnigi kord tõelist rahuldust ja solidaarsust.
Samuti etendab Euroopa Parlament sisuliselt maailma südametunnistuse rolli. EP liikmed jälgivad süstemaatiliselt demokraatia ja kodanikuvabaduste olukorda maailma eri riikides, toetavad inimõiguste eest seisvaid inimesi ning juhivad tähelepanu võimu kuritarvitustele. Iga kuu võtab parlament oma täiskogul vähemalt kolme erakorralise resolutsiooni vormis seisukoha põletavate inimõiguste ja demokraatia põhimõtete rikkumise juhtude kohta.
ERP erakorraliste resolutsioonide töörühma liikmena olen kümme aastat osalenud selliste resolutsioonide läbiviimisel, mis süstemaatiliselt toetavad inimõiguslasi ning vähemusi paljudes riikides, kaasa arvatud Hiina, Iraan, Venemaa, Türgi, Lähis-Ida ning Aafrika riigid, Kesk-Aasia jpt. Viimasel paaril aastal oleme senisest rohkem tegelnud kristlike kogukondade õiguste kaitsega Põhja-Aafrikas, Lähis-Idas ja Aasias.
Lõpuks on oluline teada, et ametliku komisjonide ja fraktsioonide tegevuse kõrval on EP liikmetel õigus ja võimalused omaalgatusteks, sealhulgas neile oluliste teemade süvendatud käsitluseks saadikute vabatahtliku koostöö vormis. Parlamendis toimib ligi 30 saadikuühendust, mis koondavad eri fraktsioonide liikmeid mõne ühise mure või probleemi ümber.
Olen ise viimased viis aastat juhtinud Balti-Euroopa saadikuühendust, kelle liikmed algatasid aastal 2005 Läänemere strateegia. Saadikud korraldavad omaalgatuse korras kuulamisi, konverentse, seminare eri teemadel, mis toovad sageli kokku Euroopa ja maailma juhtivaid poliitikuid, spetsialiste. Üheks läbivaks teemaks on viimastel aastatel olnud Rail Baltic.
Olen kaasa aidanud ning osalenud arvukail üritustel, mis teadvustavad totalitaarse kommunismi pärandit Ida- ja Kesk-Euroopas. Olin viis aastat tagasi üks EP esimese lähiminevikku puudutava resolutsiooni «Euroopa südametunnistus ja totalitarism» algatajaid ja läbiviijaid.
ERP fraktsiooni toetusel sai teoks minu algatus anda välja esimene lähiajaloo ülevaade, mis esitab ühes köites kõigi kümne kommunistliku diktatuuri all kannatanud liikmesriigi ajaloolised kogemused. Selle 2009 esmatrükis ilmunud teose pealkirjaks sai «Reunification of Europe»; nüüdseks on see lisaks inglise keelele kättesaadav ka prantsuse, saksa, hispaania, poola, sloveenia, rumeenia keeles.
Üks ebameeldivaid üllatusi EPs on olnud see, et Eestit nagu ka teisi Balti riike tuntakse ELis ikka veel üsna pealiskaudselt. Probleemiks on sügavama huvi puudumine meie vastu, eriti «vanemate» liikmesriikide poolt. See aga on mitte üksnes tuntuse, vaid ka julgeoleku probleem.
Meie turvalisuse huvides on esmatähtis, et meid tuntaks hästi ning heast küljest, et meie suhtes oleks enam tähelepanu ning et Eestil oleks rohkesti sõpru, kes oleksid vajadusel valmis meie eest kõhklemata välja astuma. Eesti parema tutvustamise tööl pole näha lõppu, see on iga kodaniku võimalus ning kohus. Heas mõttes rahvadiplomaatia saab selles oluliselt kaasa aidata ning korvata Eesti diplomaatide ja parlamendiliikmete piiratud arvu.
Ukrainaga seotud kriisi jätkumine osutab sellele, et meie peaülesandeks jääb lähiaastail Eesti julgeoleku parim võimalik tagamine. Pean oma kümne aasta olulisemaks saavutuseks seda, et mul on Euroopa Parlamendis lai sõpradering, kes Eestit tunnevad ning on valmis meid kui head ja usaldusväärset partnerit tõsiselt kaitsma.
EP kristlastest liikmed on viimase kümne aasta jooksul mitmesugustes vormides märksa paremini organiseerunud. Suursündmusteks on kujunenud detsembri algul mitmesaja inimese osavõtul toimuvad EP palvushommikusöögid, kuhu kutsutakse külalisi liikmesriikide parlamentidest ning rahvusvahelistest kristlikest organisatsioonidest. Ülemöödunud aastal oli peakõnelejaks ELi president Herman van Rompuy, enne teda parlamendi presidendid Hans-Gert Pöttering ning Jerzy Buzek.
EP liikmed algatasid ja viisid edukalt läbi kodanikualgatuse «Üks meie seast» inimelu säilitamiseks ja toetamiseks eostamisest peale. Selle toetuseks koguti ligi 2 miljonit allkirja ning anti 2014. a kevadel ametlikult üle Euroopa Komisjonile. Samadel teemadel toimib bioeetika saadikuühendus. Strasbourgi plenaaristungite nädalal kogunevad kolmapäeva hommikul eri fraktsioonidest kristlikud saadikud ühisele palvusele. See lõpeb meieisapalvega, mida kõik osalejad ütlevad oma emakeeles.
Me ei saa unustada, et EL pole üksnes majanduslik ja poliitiline, vaid ka kultuuriline ja vaimne ühendus. Teda hingestab ja seob ühtne kristlik vaimsus ja kultuur. Majanduskriisi oludes sai selgeks, et kõnealune kriis võrsus väärtuste kriisist. Ka inimõiguste mõiste lähtub kristlikust arusaamast inimesest kui ainulaadsest ja kordumatust Jumala loomingust, kel on sellisena oma väärikus ja keda ei saa käsitada sadade või tuhandeliste hulkadena.

 

 

 

 

Tunne Kelam,
Euroopa Parlamendi saadik