Viimsest (emade)päevast

Jumal jagas loomise algul soorollid, luues inimese oma näo järgi meheks ja naiseks. Inimest õnnistades ütles ta: «Olge viljakad ja teid saagu palju» (1Ms 1:28). Selle korralduse täitmine ei ole viimselt võimalik, kui kaotame mehe ja naise rolli, isa ja ema rolli ning taotleme pere- ja paarisuhetes sooneutraalsust, nagu see viimasel ajal avalikuks kõneaineks on olnud. Möödunud ja seni viimset emadepäeva meenutades tõden, et säärases eksituses jätkates lõpetatakse ilmselt lähiaastatel emade- ja isadepäeva tähistamine sootuks. Heal juhul saame asemele lapsevanemate päeva.
Seaduseloojad on juba esimesed sammud astunud sel sooneutraalsel teel. Eesti Vabariigi lastekaitse seadusest ei leia me ammu enam sõnu «isa» ega «ema», selle asemel on sõna «vanemad». Kui natuke veel seadusi muuta, oleme saavutanud täiusliku sooneutraalsuse ning sõna «ema» jääb teatud anakronismina kasutusse ehk veel emakeelest kõneldes ja sõna «isa» isamaast rääkides. Kauaks sedagi! Sõna «vanemad» võime aga peagi ilmselt kasutada isegi siis, kui kõneleme ühesoolisest last kasvatavast paarist.
«Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!» (2Ms 20:12), kõlab neljas käsk. Jah, üha enam hakkab prohvetlikult täituma tõotus, et iga selline nimi ja selline suguvõsa, kus sugu jätkub, sest seal on ema ja isa, püsib. Samal ajal aga iga selline nimi ja suguvõsa, kus lapsi enam ei sünni, sest koos elavad ühesoolised partnerid, on määratud lakkama. Harvade okste ja madala kasvuga saab olema selline sugupuu, kus juured on poolikud ja oksad on poogitud.
Mõni aeg tagasi näitas rahvustelevisioon dokumentaalfilmi India talunikest, kes nälgivad ja on laostunud, sest geenmuundatud mais annab neile kõigest üheainsa saagi. Maisitaimi on aretatud või muundatud nõnda, et söögiks kasvatatavast taimest seemneks alles jäetud tõlvikust uut seemet külvates ei hakka see idanema. Et järgmisel aastal maisi külvata, tuleb osta töösturilt uus seeme. Ja nii igal aastal. Kui ühel aastal saak ikaldub, pole, millest toituda või mida müües uue seemne jaoks raha saada. Tulemuseks on jätkusuutmatu põllupidamine ja talunike võlaorjus. Inimene on rikkunud Jumala loodud seaduse, mis näeb ette, et seeme, mis külvatakse peab kandma vilja.
Moodsa inimese sõnul näitab geenmuundatud produktide üha levinum kasutamine teaduse kiiret arengut ja inimmõistuse piiritut potentsiaali, sest tõestab inimese võimet muuta loodusseadusi. Selle tulemus on nälgivad talunikud ja rikastuvad töösturid, armutu ebaõiglus ja ülekohus. Mis saab siis, kui kontroll selliste arengute üle kaob? Kui seemned enam ei idanegi, kui loodus pöördub inimese enese süül tema enda vastu ning enam ei toimu külvi ega lõikust? Kui geenmuundatud tehisloome asub domineerima loomuliku looduse üle? Kui Jumala õnnistus lakkab …
Kas pole paradoksaalne, et koolis õpetatakse meie lastele Darwini teooriat looduslikust valikust, mille lihtsustatud sisuks on, et karmis looduses jäävad ellu ja arenevad vaid need liigid, kes suudavad kohaneda ja paljuneda. Kuidas vastavad bioloogiaõpetajad aga õpilase küsimusele inimese kui liigi püsimajäämise kohta tingimustes, kus koos asuvad pesa rajama ja paarituma isane ja isane või emane ja emane liigikaaslane? Kas loodusainete õpetaja saab oma ainest lähtuvalt ausalt ja teaduse saavutustele viidates vastata, et sellist kooslust võib pidada pikemas perspektiivis liigi jaoks jätkusuutmatuks? Või võib sellist lähenemist pidada õpetaja vihakõneks ning korrektne oleks öelda, et inimese kui imetaja puhul on selline asi normaalne ja liigi püsimajäämist ei ohusta?
Kas sooneutraalsust taotlevad seadused ja protsessid ühiskonnas ei ennusta inimkonnale sedasama, mida teeb geenmuundamine maisiga? Jumala korraldus olla viljakad pööratakse pärapidi ja õnnistatud viljakuse asemele asub planeeritud viljatus.
Vili, mille seeme on määratud olema viljatu, ei ole Piibli järgi osa Jumala plaanist, vaid on hoopis kinnitus mässust Jumala õnnistuse vastu. See on ka tõestuseks loomisplaani vastasest enesehävitajalikust käitumisest. Kõige selle jätkumisel ei pea me enam muretsema viimse emadepäeva pärast, see on kõigest väike kaotus. Kätte on jõudmas pigem esindusdemokraatia kaudu valitud viljatu lõpp – inimese kui liigi viimnepäev.
Kuniks see viimsepäevapasun veel ei hüüa, hoiab inimkonna enamus siiski lootusrikkalt kinni oma ajaloo esimesel päeval Jumalalt vastu võetud õnnistusest: «Olge viljakad ja teid saagu palju!»

 

 

 

 

Urmas Viilma,
kantsler