Sinu tahtmine sündigu …

Me oleme päästetud lootuses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb? Kui me aga loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikult. Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega. Aga südameteuurija teab, mida Vaim taotleb, sest Jumala tahtmise järgi palub ta pühade eest. Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud.
Rm 8:24–28

Palvetades pole kristlane iial üksi. Jeesus ütleb, et «teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute» (Mt 6:8). Jeesus ise palvetas meie eest Isa poole siin maa peal olles (vt Jh 17) ning ta palub meie eest ka üles läinuna Jumala paremal käel (vrd Rm 8:34). Püha Paulus lisab veel midagi väga olulist – me mitte üksnes ei seisa Jumal-Isa ees, palvetades koos Jumal-Pojaga, vaid meid täidab Jumal-Vaim, kes «palub meie eest … Jumala tahtmise järgi» (Rm 8:26,27). Nõnda on palve algusest otsani haaratud kolmainu Jumala suurest saladusest: enne, kui oleme jõudnud Isa poole palvetamiseks avada oma suu, on ta meid juba kuulnud ja tema Vaim on armastusega süüdanud südame, et võiksime paluda koos Pojaga.
Me ei palveta selleks, et Jumalat «ära rääkida». Tema heatahtlikkus ja pikk meel meie vastu on niigi mõistetamatult suur, et me ei saaks seda kuidagi paremaks teha. Pigem vajame «ärarääkimist» meie, et me Jumala plaanidega mitte pelgalt ei soostuks, vaid neid kogu oma südamest igatseksime: «Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu …» Nõnda ei ole Jumal-Vaimu töö meis mitte üksnes palvesõnade õpetamine, vaid terve meie elu vormimine ja kujundamine. Vaimu seadus on meid vabastanud patu ja surma seadusest (Rm 8:2); ärgitades meid elama Vaimu järgi (s. 5); tehes meie surelikud ihud elusaks (s. 11); juhtides meid kui Jumala lapsi (s. 14); lastes neile, kes Jumalat armastavad, kõigel heaks tulla (s. 28); kujundades meid oma Poja näo kujuliseks (s. 29). Ning viimaks – kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või kimbutamine või jälitamine või nälg või alastiolek või oht või mõõk? Selles kõiges me saame täieliku võidu tema kaudu, kes meid on armastanud (s. 35,37).
Aga otsekui Jumala otsesest tööst meis ei piisaks, tunnistab pühakiri, et inglid kannavad pühade palveid otsekui viirukit kuldkaussides Jumala ette (vrd Ilm 5) ning ajal, kui meie alles otsime siin sõnu, millega Jumala poole pöörduda, hõiskab lugematu arv ingleid ja pühasid Jumalale kiitust. Nõnda nagu võidutsev kirik ülistab Jumalat igavikus, teeb sama kaduvas ajas maapealne, võitlev kirik. Iga kord, kui me palvetame meieisapalvet, palume seda koos kõigi Jumala lastega ja ka nende eest. Ka siis, kui kogeme palve asemel sõnatut ängi, võime olla kindlad, et Kirik palvetab meie eest siin ja taevas, ajas ja igavikus.
Iga jumalateenistuse kirikupalves palvetatakse rõhutute, haigete, vangide, surijate pärast. Mõnikord tehakse eraldi eestpalvet mõne konkreetse inimese eest. Nii mõnigi kord olen vaimulikuna taolist palvet juhatades olnud nõutu, sest ma isegi ei tea, kuidas õigesti palvetama peaks. Kuid vahetevahel on Jumal vaatamata taolisele inimlikule nõtrusele vastanud oma imelise abiga. Kui püha Jaakobus ütleb, et «õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda» (Jk 5:16), siis küllap on taolisel puhul selleks õigeks osutunud mõni koguduseliige, kellel usku ja armastust teistest rohkem.
Mõeldes sellele tohutule hulgale, kes nii ajas kui igavikus, koos meiega ja meie pärast palvetab, jääb küll arusaamatuks mõne inimese väide, et temal on oma jumalaga side, mis ei puutu ühessegi teise inimesse. Seesama armastus, mis ühendab meid Jumalaga, ühendab meid ka ligimesega. Välistades oma jumalasuhtest ligimese või ligimesesuhtest Jumala, oleme ohtlikult lähedal olukorrale, mida nimetab püha Johannes: «Kui keegi ütleb: «Mina armastan Jumalat», ja vihkab oma venda, siis ta on valelik.» (1Jh 4:20)
Side, mis meid kristlastena üksteisega seob, on vältimatu meie eesmärgi pärast. Me oleme alles teel ning püüdleme «Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses» (Fl 3:14), oleme otsekui võistlejad, kutsutud jooksma nõnda, et meie selle auhinna saame (vrd 1Kr 9:24). Meie püüdlusele elab kaasa mitte ainult maapealne, vaid ka taevane kogudus – need, kes oma jooksu on võidukalt lõpuni jooksnud. Kuidas saab siis olla kurt kõigi nende pühade ergutushüüetele? Nemad, kes täiuslikult täidavad armastuse suurimat käsku ning Jumalat üle kõige ja ligimest – see tähendab ka meid – nagu iseennast armastavad, anuvad meie pärast, et me ei annaks alla. Nemad on oma risti kandnud lõpuni ning näevad, milline kirkus järgneb ülestõusmisele. Nende suurim igatsus on, et meiegi sellesse kirkusse jõuaksime.

 

 

 

 

Illimar Toomet,
Märjamaa koguduse õpetaja