Erinevatest puudutustest

Kogesin möödunud nädalavahetusel suurt meelerahu ja maaelu pehmet puudutust. Viibisin oma juhatatava humanitaarklassiga praktikal Viljandi lähedal Heimtalis, kus tunnetasin igal sammul kohalike inimeste vastutulelikkust ja usalduslikkust. Praktika sooritamise põhibaasiks oli Heimtali muuseum. Selle kunagise koolihoone päästis lagunemisest kunstnik Anu Raud, kes maja paarkümmend aastat tagasi ära ostis, korda tegi ja 2009. aastal Eesti riigile kinkis. Praegu toimibki Heimtali muuseum Eesti Rahva Muuseumi filiaalina.
Kõneldes positiivsest puudutusest on kohane meenutada, et umbes kahe kuu pärast toimuva laulu- ja tantsupeo teemaks on seekord «Aja puudutus. Puudutuse aeg». Selle peo sümboolika on otseselt seotud praegugi Heimtalis elava Anu Rauaga ja tema loodud mulgikuuegraafikaga, mis algselt omakorda pärineb rahvariietelt. Mulgikuuegraafika aluseks on sõrmede vahel punutud lõngast nöör, mida kutsutakse ka näpunööriks. Selliselt loodud nöörist saab kujundada pilte, mustreid ja sümboleid ning kinnitada neid kangastele ja rõivastele.
Anu Raua juhendamisel sai mulle ja õpilastele osaks võimalus väljendada enda valmistatud näpunööri abil kangatükile oma ettekujutus teemast «Puudutus». Ise lahendasin ülesande nõnda, et kujutasin tumedale kangale punase näpunööriga kiriku piirjooned, mis puutusid kokku sügavale maasse tungivate roheliste juurtega. Arvestades hiljuti avalikustatud uusi andmeid Eestimaa usklikkusest ja neid tulemusi asjalikult kokku võtvat Lea Altnurme artiklit «Usk ei sure välja» (Postimees, 3. mai 2014), tundus mulle meie kiriku hetkeseisu juurteni läbikatsumine ja samas nendestsamadest juurtest elujõu otsimine igati kohase pildina.
Eelmises lõigus mainitud Lea Altnurme ülihuvitav artikkel sisaldas kiriku jaoks nii ohtu kuulutavaid kui ka lootusrikkamaid seisukohti. Nii kõneldakse artiklis üheltpoolt kristluse vähenemisest ja selgete religiooni tunnustega uue vaimsuse kasvust:
«Kas on alust arvata, et uus vaimsus tõrjub kristluse välja? On tõsi, et kristlus on eestlaste seas kahanemis- ja uus vaimsus kasvutendentsis – praegu on leviku ulatus võrdne. Need protsessid on väldanud juba mõnda aega ning tekitanud põhjaliku muutuse rahva religioossuses. Tendentside jätkudes võib seda olukorda mõista pöördena, kus ühe religioosse paradigma domineerimine asendub teisega.»
Teisalt aga loetakse kristlikke põhimõtteid endiselt olulisteks ja see on kirikule julgustav: «Kuigi 2014. aastal peab end koguduse liikmeks ainult 17 protsenti ning kristlaseks 21 protsenti eestlastest, väidab üle poole küsitletud eestlastest, et kristlik õpetus on moraalseks inimeseks kasvamise alus ja neile meeldivad kristlikud põhimõtted.»
Artiklis toodud andmed puudutavad otseselt Eesti kristlasi. Erinevalt Heimtalis tunnetatud pehmest puudutusest on artikli andmete näol tegemist pigem ärevust ja analüüsivajadust tekitava puudutusega. Juba rahvaloendusel selgus, et EELK näol ei ole enam tegemist Eesti suurima kirikuga. Nüüd selgus lisaks, et ka kristlus pole enam kõige rohkem levinud religioon, vaid end kristlaseks pidavaid inimesi on enam-vähem võrdselt uue vaimsuse pooldajatega. Selline teave on olnud paljude kristlaste jaoks uus.
Mulle tundub, et Lea Altnurme artiklis sisalduvaid väljakutseid kultiveerivad puudutused on vajalikud meile kõigile. Need aitavad meil vahetevahel oma mugavustsoonist välja tulla, muutuvat maailma mõista, vajadusel sellega kohaneda või mingite muutuste vastu protesteerida. Sellised puudutused toovad meid reaalsusse.
Õpilastega praktikal olles olin paar päeva eemal ka meediast. Tartusse naastes mõjus külma dušina teadasaamine vahepeal aset leidnud Ukraina veristest sündmustest. See tuletas meelde, et pehme ja julgustava puudutuse kõrval on olemas ka tapvad püssikuuli puudutused. Siiski loodan, et võib-olla saame üheskoos laulupidudel lauldes, tantsupidudel tantsides või siis näpunööri ja kanga abil taieseid luues liikuda ühiskonna poole, mis seda laadi puudutusi võimalikult igavesti Eestist eemal hoiab.

 

 

 

 
Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist