Ühing jätkab rahva harimist

20. tegevusaastat tähistav Johannes Esto Ühing on sümboolne jätk 16. sajandil Tartus tegutsenud jesuiitide ordu kolleegiumile ja tõlkide seminarile.

Eesti Kiriku hea sõber ja koostööpartner Johannes Esto Ühing kutsus oma liikmed, sõbrad ja partnerid läinud neljapäeval sünnipäevapeole, et üheskoos rõõmu tunda tehtust. Seda on Saksamaal elava jesuiidi Christoph Wrembeki toetusel 20 aastat tagasi asutatud ühingu kohta üsna palju, kui kokku lugeda kas või sel ajavahemikul ilmunud raamatuid. Ja see pole kaugeltki kõik.

Eestiga kokku kasvanud
Jesuiidid pole ajaloo jooksul kunagi eraldunud pühakoja müüride vahele, vaid on ikka tegutsenud kogukonnas hariduse levitamise nimel ja seda ka tänapäeval. Kui Hannoveris asuva Förderverein Johannes-Esto-Zentrumi preester Christoph Wrembek 1990ndate alguses Tartusse loenguid pidama tuli, leidis ta katoliku kirikust eest toreda sõpruskonna.
Üheskoos mõeldi hariduse ja kultuuritöö edendamisele ja 6. aprillil 1994 asutati ühing, mis sai nime eesti soost jesuiidi Johannes Esto järgi. Kuigi isa Christoph Tartusse ei jõudnud, sai ta peost osa Skype’i vahendusel ja andis oma tervitused edasi: «Armsad sõbrad, oleksin nagu taevas. Oleme üksteisest eemal ja ometi koos. See on 22aastase töö tulemus, et Eestis on sündinud suured asjad. Vaatan tänulikult sellele ajale, kui Johannes Esto Ühing asutati.»
Ta meenutas, et ei tundnud seda maad, praeguseid sõpru ega jesuiitide traditsiooni Eestis. «Nüüd olen teiega kokku kasvanud ja seotud. Loodan, et te samamoodi hästi edasi toimite nagu siiani ja kõik läheb hästi ka siis, kui taevasse lähen,» ütles isa Wrembek. Ta rõõmustas, et «Terevisioonis» ühingu sünnipäevast räägiti ja selle kaudu kogu Eestimaa kaasa pidutseb. Kui Jumal lubab, tuleb preester suvel taas Eestisse vaimulikke harjutusi läbi viima.
Küll aga oli Saksamaalt külla tulnud ühingu juhatuse liige Bernd Huse abikaasaga, kes nautisid enda sõnul esimest korda Eestis viibides siinse maa ilu ja eestlaste külalislahkust.

Toidust vaimule ja ihule
20 aasta jooksul on põhiliselt pööratud tähelepanu inimeste esmavajadustele ja vaimutoidule. Alustati riideabiga ja Possevino raamatu «Kiri Mantova hertsoginnale» kirjastamisega. Järgides kehtestatud põhikirja, on ühingu ülesanded jaotatud kaheks: üks pool hõlmab haridust ja teine sotsiaalvaldkonda. Kui palju raamatuid on välja antud, teab ehk kirjastuse juht Urmas Tamm. Viimane raamat, Wrembeki «Jeesuse elutee 14 peatust», ilmus ühingu aastapäevaks.
Piduliste sekka oli tulnud ka ühingu auliige isa Vello Salo, kes enda sõnul on kirjastuse «tööandja ja kirstunael». Ka esimene ilmunud raamat oli just Salo tõlgitud. Häid sõnu kirjastuse aadressil oli öelda teiselgi tunnustatud tõlgil ja initsiaatoril dr Kalle Kasemaal.
Sotsiaalvaldkonna toimimise eest vastutab ühingu asutamise ajast jätkuvalt Meeli Lokk, kes juhib ema ja lapse varjupaigast reorganiseeritud MTÜ-d Tähtvere avatud naistekeskus. Tähelepanu on nüüdki pööratud eelkõige alaealistele rasedatele, perevägivalla all kannatavatele naistele lastega, hädasolevatele peredele, üksikvanematele.
Naistekeskuse projektijuht jurist Pille Rives oli tänulik, et keskus on saanud ühingu ja linna toetusel teha tööd, mis muidu on olnud võimatu, ja see on olnud tunnustatud ja aktsepteeritud. Ka siis, kui pidu peeti, andsid oma tervituse maja viiele töötajale ja vabatahtlikele edasi naistekeskuses peavarju saavad kolm noort naist.
Ühingu juhatusse kuulub peale Urmas Tamme ja Meeli Loki raamatupidaja Annemari Soggar. Ühingu kasutuses on Tartus Näituse tänaval asuv kaunilt remonditud hoone.
Kogu töö, mis inimeste heaks tehakse, tuleb südamest ja Jumala tahte kohaselt. Ei möödunud seegi tähtpäev teda tänamata. Pühapäevasel jumalateenistusel katoliku kirikus õnnistas ühingu tööd isa Mi­guel, laupäeval laulsid Jaani kirikus väekate naiste Silvi Vraidi, Marlene Dietrichi jt laule Inga ja Toomas Lunge. Kontserdi tulu läheb MTÜ Tähtvere Avatud Naistekeskuses viibivate laste abista­miseks.
Lõpetada tahaks ühe külalise loetud sõnadega Artur Alliksaarelt: «Suur on see, mis särab säästmata.» Jätkuvat säramist, Johannes Esto Ühing.
Rita Puidet