Kiriku mitu nägu

Valdur Mikita väidab oma raamatus «Lingvistiline mets», et eesti kultuuri mõistmise üks nurgakive on multiidentiteet. Nii nagu Eesti loodusel on mitu nägu, on rohkelt erinevaid ilmeid ka Eesti ajalool ja kultuuril. Erinevatest tahkudest on hirmus raske kokku seada ühte kõikehõlmavat kuvandit. Niipea kui  hakkame otsima oma identiteedile ühist alusmüüri, muutub meie enesekuvand tugevasti moonutatuks.
Mikita meelest on eesti kultuur juba sünnist saati olnud mitmetuumaline: «See multi­identiteet kehastab meie jaoks midagi väga iseloomulikku, see on andnud eesti hõimudele imekspandava kohanemisvõime. Suurrahvad ja isoleeritud väikerahvad kipuvad enamasti olema monoidentiteetsed, neil on tegelikult palju raskem muutustega kohaneda. Eesti kultuuris puudub see üks suur aukartustäratav narratiiv, mille külge oma kultuuri ja ajalugu aheldada. Tegelikult on see hoopiski suur eelis. Kuid see aspekt on meid vahest ka kõige rohkem segadusse ajanud, me ei leia kuidagi iseennast üles, oleksime nagu seest õõnsad.»
Küsimus EELK kuvandist (imagost) ja olemusest (identiteedist) on peapiiskopi valimiste eel taas fookuses. Assessor Mati Maanase hinnang olukorrale on kõike muud kui lootustandev: «Kas ei ole mitte nii, et luterlikud põhimõtted on juba pikka aega taandumas ja üle võetakse teistele kristlikele uskudele omaseid tõekspidamisi ning liturgilisi toiminguid. Kaldun arvama, et meie kiriku nägu on igavavõitu kirju ning selget ja arusaadavat sõnumit sealt välja lugeda ei õnnestu.» (EK, 23.10.2013) Mati Maanase pahameele ajendiks oli tõsiasi, et «vaimulikud sutaanis on saanud igapäevaseks nähtuseks». Kuigi lugupeetud assessor ilmselt liialdab, on tal ometigi õigus põhilises: multiidentiteet torkab silma mitte ainult abstraktsetes ideoloogilistes eelistustes, vaid ka igapäevases riietuses.
Kannan ise teatud olukordades, eeskätt ametikohustuste täitmisel, meeleldi sutaani. Samas tunnen end hästi ka ülikonna ja lipsuga ning Muhu trois. Ma ei ole osanud ega oska ka praegu end EELK teoloogiliste voolude või kirikupoliitiliste rühmituste maastikul kindlalt määratleda ning olen segaduses, kui pean valima Masingu või Salumaa, talaari või sutaani, UI või TÜ usuteaduskonna vahel. Tõsi küll, igapäevases elus valikutest loomulikult ei pääse.
Kas tegemist on laialivalguvuse, rehepapluse, nahahoidmisega? Võibolla. Kuid teisest küljest, ehk ongi mitte ainult Eesti loodusel, ajalool ja kultuuril, vaid ka Eesti luterlusel mitu nägu.
Ehk on midagi väga olulist väljendanud Tauno Toompuu oma sõnumis tulevasele peapiiskopile: «Minu meelest ei peaks Sa üldse muretsema meie kiriku ühtsuse pärast. Erinev ameti- ja armulauakäsitlus, vagaduslaadid – kõik see on alati olnud. Lihtsalt varem ei olnud me nende olemasolust nii teadlikud. Seepärast see vana, n-ö ühtse kiriku aeg ei tule iialgi tagasi. Tänapäeva virtuaalsuhtluse ajastul  väljendame endid rohkem ja julgemalt. Probleem ei ole kiriku killustatus, vaid see, kuidas need killud ühte mosaiiki sobitada.»
Mis sellest kõigest praktiliselt järeldub? Esmalt – selle asemel, et keskenduda oma kiriku ainsa, õige näo ja olemuse otsingutele, peame õppima kirikule otsa vaadates nägema seal erinevaid nägusid. Peame õppima üksteist aktsepteerima ja – julgen öelda – isegi armastama erinevate armulaua- ja ametikäsitlustega, talaaride ja sutaanidega, loosungiraamatute ja breviaaridega.
Peame loobuma rivistumistest ja ümberrivistumistest selles kujutluses, et keegi tahab meilt röövida ehtsat ja õiget kirikut (olgu nendeks röövliteks siis sutaanikandjad, homod, vabamüürlased, naisvaimulikud, ajaloolis-kriitilise meetodi viljelejad või retriitide korraldajad), mille kaitsmisele meil tuleb viimase jõuga asuda.
Ja teiseks, kiriku ehitamisel ning paratamatult vajalike reformide läbiviimisel olgem ettevaatlikud, et mitte paralüseerida või hoopis välja suretada eesti kultuurile ja vaimulaadile omast rikast perifeerset kihistust. Samavõrd või isegi rohkem kui konsistoorium ja Tallinna kogudused annavad meie kirikule näo Pilistvere ja Juuru, Risti ja Kõpu, Jõelähtme ja Mõisaküla.
Veelkord Valdur Mikitalt sõnu laenates ning uskudes, et need mingil viisil käivad ka meie kiriku kohta: «Eesti kultuur on kuidagiviisi suutnud ära lahendada arengu ühe peamise paradoksi – võime lakkamatult muutuda, jäädes siiski iseendaks./—/ Niikaua, kuni me suudame eesti kultuuris säilitada piisavalt rikka perifeerse kihistuse, võime julgelt võõraid nähtusi sisse laenata. Siis erinevus rikastab, mitte ei hävita.»

 

 

 

 
Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist