Narva Aleksandri koguduse juhatuse esimees Ülo Korjus on koguduse elu juhtinud 50 aastat.

Vähe on Narvas põlis-narvakaid. Kui 1944. a Narva inimtühjaks tehti, oli senistel elanikel raske tagasi pöörduda. Seda vapramad on olnud need vähesed, kellel see õnnestus. Üle on elatud räiged venestamisajad ja veelgi räigem punaideoloogia surve. Ja ainsaks paigaks, kus eestlane sai eestlane olla, oli Narvas kirik. Ja kui seegi tambiti maast madalamaks, püsis ta koos oma rahvaga ometi.

50aastase ajaloo tema eheduses on läbi teinud Ülo Korjus, kes 1. jaanuaril tähistab 75. sünnipäeva. Sündinud 1. jaanuaril 1932. a Narvas, lahkus nendegi pere Narvast pommirahe saatel. Tänu energeetikainseneri haridusele hiljem probleeme Narva jäämisega ei tulnud.

Huvitav on vaadata Narva Aleksandri koguduse protokolliraamatut – koguduse täiskogu koosolek lubati pidada 24. veebruaril  1957. a. (!)  Koosoleku protokollijaks oli Ülo Korjus, kes ühtlasi valiti koguduse juhatusse (tookord koosnes see ainult meestest).

Nii on ta siis osaline olnud, kui 1947 vangist naasis koguduse õpetaja Elmar Kull ja kui kirikuvaremed ehitati taas kauniks pühakojaks. Ja kui 1962 koguduselt võeti  säilinud pühakoda ning kiirkorras tuli kasutuskõlblikuks kohendada asemele saadud diiselelektrijaama barakk. Muidugi ei olnud Ülo Korjus kogu aeg juhatuses, ent koguduses küll. Ja juhatuses on ta taas olnud kogu iseseisvusaja.

Iseseisvusaja algus on Narva kogudusele olnud vast sama raske. 1992. a veebruarist läks Elmar Kull emerituuri. Kogudus uut õpetajat ei saanud, sest huvitaval kombel ei olnud Narva ühtegi kandideerijat. Ja kuigi igaks pühapäevaks mõni üliõpilane või praost jumalateenistust pidama sõitis, tuli kaheksa aastat Ülo Korjusel korraldada kogu koguduse elu. Ehk on sellest ajast pärit harjumus viiel päeval nädalas kiriku asjades tööl käia. Tema ametiaega jäid kirikuvaremete (Suurkiriku) ja suure ja rüüstatud kogudusemaja tagastamine kogudusele.

Ülo Korjus on enamuse Narva rahvuslike liikumiste algataja ja osaline alustades kodanike komiteest ja kaitseliidust, kus ta praegugi rühmapealik ja laekur on. Muinsuskaitse selts on talle üks südamelähedasemaid, kuigi Narva kolledži uue hoone ehitamise takistamist ta õigeks ei pea. Eesti Seltsi, Vana-Narva Seltsi ja kogudusega, mille kõigi liige ta on, asutati katusorganisatsioon Narva Eesti Maja, millega loodeti riigilt raha saada, et kogudusemaja kuidagi ülal pidada. Kui mõni aasta tagasi anti välja tänukiri Viru praostkonna tublimale töötajale, sai selle Ülo Korjus.

Narva Aleksandri kogudus tunnustab ja tänab Ülo Korjust, teades, et ka üks inimene, kui temas on tõelist usku Jumalasse, suudab teha imelisi asju.

Villu Jürjo