Süü on lepitatud

Üks väga vana ja vaga naine polnud rahul olemasolevate usunditega ja otsustas asutada enda oma. Ühel päeval küsis temalt reporter, kes siiralt püüdis tema seisukohti mõista: «Inimesed räägivad, et Teie usu kohaselt ei pääse taevasse mitte keegi peale Teie ja Teie koduabilise. Kas Te tõesti seda usute?» Vanur mõtles hetke ja vastas: «Tõtt öelda, ega ma Maia suhtes päris kindel ei ole.»

Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal. Rääkige Jeruusalemma meele järgi ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Issanda käest kahekordselt kõigi oma pattude eest. Hüüdja hääl: «Valmistage kõrbes Issanda teed, tehke lagendikul maantee tasaseks meie Jumalale! Kõik orud ülendatagu ja kõik mäed ning künkad alandatagu: mis mätlik, saagu tasaseks, ja mis konarlik, siledaks maaks! Siis ilmub Issanda au ja kõik liha näeb seda üheskoos. Jah, Issanda suu on rääkinud.» Hääl ütleb: «Kuuluta!» Ja teine kostab: «Mida ma pean kuulutama?» «Kõik liha on nagu rohi ja kõik tema hiilgus nagu õieke väljal. Rohi kuivab ära, õieke närtsib, kui Issanda tuul puhub selle peale. Tõesti, rahvas on nagu rohi. Rohi kuivab ära, õieke närtsib, aga meie Jumala sõna püsib igavesti.»

Js 40:1–8

Üks väga vana ja vaga naine polnud rahul olemasolevate usunditega ja otsustas asutada enda oma. Ühel päeval küsis temalt reporter, kes siiralt püüdis tema seisukohti mõista: «Inimesed räägivad, et Teie usu kohaselt ei pääse taevasse mitte keegi peale Teie ja Teie koduabilise. Kas Te tõesti seda usute?» Vanur mõtles hetke ja vastas: «Tõtt öelda, ega ma Maia suhtes päris kindel ei ole.»

Kes on patune inimene? Kes on patusem ja kes kõige patusem? Millised mõtted, sõnad või teod teevad meid Jumala ees süüdlaseks? Inimesed ja inimgrupid võivad anda erinevaid vastuseid, need väljendavad sageli iga inimese isiklikku mõttemalli, mille järgi ta arvab üht laadi teod ja eluviisid kõlvulisteks ja teised kõlvatuteks.

Nendes mallides on määratud kindlaks näiteks see, kuidas inimene peab pühapäeva pidama. Tingimata peab käima igal pühapäeval kirikus. Kui inimene kirikus ei käi, ei ole ta nõnda vaga, nagu peaks. Kujutletakse, et jumalateenistusel peab rangelt kinni pidama kindlast korrast. Õigel ajal peab püsti tõusma ja õigel ajal põlvitama. Kirikuvõõral inimesel tekib isegi hirm, et ta ei oska kirikus õigesti olla. Samuti tunnevad hirmu vanemad inimesed. Vanemad mehed kardavad külmas kirikus palja peaga olla, aga peakatet kandes kardavad nad õpetajalt või teistelt kirikulistelt märkust saada. Kellel on põlved haiged, peavad palju vabandama sellepärast, et nad ei saa armulauale tulles põlvitada. Kuid üksnes kirikus- käimine ei tee inimest vagaks. Kui ta jumalateenistuselt väljub ja koduteel hakkab kellegagi näiteks naabreid klatšima või valitsust kiruma, siis on tema kirikuskäimine mõttetu. Kui ta kirikus olles ei keskendu palvele ega jutlusele, vaid jälgib teiste inimeste õiget või valet käitumist kirikus, siis ta ei austa Jumalat.

Arvamusi patususe kohta on teisigi. Kunagi tundis kaugliinibussis keegi naine mind ära. Ta tuli rääkima, et tuleb lähedase inimese sünnipäevalt ja on viina võtnud. Võib-olla oli ta ka suitsetanud, oli korralikult pidutsenud. Ütles mulle: «Visake mind nüüd kiviga.»

Sageli peame elus tegema raskeid valikuid: valima kahe halva tee vahel ja me ei tea, kumb tee on õigem ja kumb tee tähendab Jumala käsu rikkumist. Näiteks 5. käsu «Sa ei tohi tappa!» puhul muutub küsitavaks sõjaväeteenistuse õigsus. Kuidas võid sa tappa teist inimest, kelle Jumal on loonud. Samas on kodumaa kaitsmine õilsamaid tegusid. Hendrik Eichenbaum ütleb: «Inimene pole Jumala kohtu ees ei õigeks ega süüdi mõistetud konkreetse juhtumi või elu situatsiooni pärast. Vaid ta on õigeks mõistetud Kristuse lunastustöö põhjal.» Me ei suuda alati kõikide tegude puhul ütelda, kas see on õige või vale.

Mina räägin leerilastele võlgadest. Ei ole patt üksnes see, kui me midagi halba teeme. Suurem patt on isegi see, kui jätame head tegemata. Jeesus õpetab meid paluma: «Anna meile andeks meie võlad,» meie tegemata jäetud head teod, mitte niivõrd meie eksimused. Kui me patususe üle mõtisklemist veel pikalt jätkaksime, siis langeksime suurde masendusse. Kahtlemata peame oma südameid aeg-ajalt läbi katsuma, et tunnetada oma patusust ja Jumala armu mõõtmatust. Aga nüüd on meil aeg pöörata tähelepanu Jumala sõnadele, mida ta laseb prohvet Jesajal meile kuulutada.

Ta hüüab: «Ärge langege masendusse ja ärge vaevake oma südant enam vanade pattudega.» Jumala Poeg tuleb meid päästma. Meie süü lepitatakse. Meie patud lunastatakse ja kustutatakse. Me ei pea oma südant koormama vanade eksimustega. Me saame edasi minna oma teed ja paluda Jumalat, et ta juhiks meid edaspidi käima õigel teel. Kunagi valesti tehtud sammud ei lähe enam arvesse. Niisuguselt kõlab meile Jumala, kõige pühama Issanda, taeva ja maa Looja ning Valitseja sõna. Ja meie, kes me oleme selle õiglase, puhta ja kirka Isa silmis süüdlased ja plekilised, ei saa võtta kivi ega visata sellega kaasinimest. Meil ei tasu võrrelda, kes on rohkem ja kes vähem patune. Igaüks meist on Jumala ees nii palju eksinud, et ei vääriks igavest elu, vaid hukkamõistu ja surma. Aga sellest hoolimata tõotab Jumala sõna meile lepitust ja päästet.

Meie kohus on jumalasõna kuulutada, kuulutada Jumala lepitust, päästet ja tröösti. Prohveti sõnumit kuulutades püüame julgustada kaasinimesi jätkama oma teed julgel sammul. Ei ole vaja enam meelde tuletada ammuseid vigu, nii et need jälle haiget teeksid. On vaja toetada kaaslast, sest vajame maisel rännakul üksteise tuge. «Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal. Rääkige Jeruusalemma meele järgi ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Issanda käest kahekordselt kõigi oma pattude eest» (Js 40:1–2).

Arvo Lasting,

,

Helme koguduse õpetaja