Tule minuga kirikusse!

Ilm 22:16–17
Jumalal on koguduste jaoks oma saladus. Selle saladuse on ta kogudustele avalikustanud oma ainusündinud Poja Jeesuse Kristuse läbi. Mõnigi võib öelda, et mis saladus see siis on. Kuid sellest ei piisa, kui sa tead vaid Jeesuse nime. Tean paljude inimeste nimesid. Kirikuraamatus on tuhanded nimed, ja siiski, kui keegi küsib mõne kohta neist, ei tea ma muud, kui inimese nime, tema sünniaega, mis on kirjas, ristimise aega ning võibolla ka leeri- ja laulatuspäeva. Kuid see on siiski väga pealiskaudne.
Inimest lähemalt tundma õpime siis, kui oleme üheskoos puuda soola ära söödud. Kui palju me tunneme Jeesust? Kas me tahamegi teda tunda? Mida annab meile Jeesuse tundmine? Mida lähemalt inimest tunneme, seda paremini mõistame ka tema väärtust. Jumala saladus peitub usus ja usalduses Jeesuse Kristuse vastu.
Kirikus ja kogudustes õpime Jeesust tundma pühapäevakoolis, leerikoolis, jumalateenistustel, piiblitundides, talitustel, kuid selle eelduseks on, et me tahame Jumala sõna kuulda ja tunda. Tahame, et Jumal meid õnnistaks. Usun, et see tahe inimeses on juba Jumala töö, mida ta on Vaimus alustanud. Mida teha, et inimeses sünniks tahe Jumala tundmise järele? Apostel Paulus kirjutab: «Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse. Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata? Kuidas aga saadaks kuulutada, kui ei olda läkitatud?» (Rm 10:13–15) Paulus annab vastuse: «Järelikult, usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu» (Rm 10:17). Kogudus ei tohi väsida, selleks tuleb leida jõudu Jumala sõnast ja palvest. «Teenige Issandat tüdimatu innuga ja vaimult tulisena! Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad palves!» (Rm 12:11–12)
Meil on igal pühapäeval jumalateenistus kell 11. Nii on see toimunud vähemalt sada aastat, kuid ikka peab igal nädalal kuulutama kirikuteateid ajalehes ja internetis, et meil on kirikus jumalateenistus, tulge. Nende jaoks, kes igal pühapäeval kirikus jumalateenistusest osa võtavad (nimetame neid raudvaraks), on Jumala saladus avalikuks saanud. Kuid kas nad sellest kõnelda oskavad? Tean ühte oma koguduse liiget, kes annab parimat tunnistust oma usust mitte sõnadega, vaid teoga. Ta on igal jumalateenistusel kohal ja nii juba üle neljakümne aasta.
See koguduse ingel, kellest Jeesus räägib, on olemas igal kogudusel. Ka Urvaste kogudusel on oma ingel. Endine Urvaste koguduse õpetaja Harri Mõtsnik on kirjutanud mälestustes, et igal kogudusel on oma vaimsus, ilma seda teadmata on väga raske minna kogudust teenima. Küllap tal on õigus. Ingel, kelle Jeesus on kogudustele läkitanud, on hea, sest Jeesus Kristus on ise ta saatnud. Kogudustel ei ole praegusel ajal kerge, sest vabadus on kõike teha. Kuid mida teha ja mida jätta tegemata? Kas kogudus panustab asjadesse, mis tulevikus kannavad head vilja, või raiskame jõudu ja aega?
Nõukogude ajal ei tohtinud kogudus väljaspool kirikut midagi teha. Praegu sellist keeldu ei ole. Kõikide koguduste tööpõld on kasvanud. Nüüd pole ka kellelgi kedagi muud süüdistada kui vaid enda uskmatut südant. Kuid siin annab Jeesus Johannese vahendusel meile lootust, et Tema on, kes võidab ära kõik vaenlased. Meile on Jeesus abimees – kui särav koidutäht. See täht on paistma hakanud Jeesuse Kristuse sünniga. Prohvet Jesaja läbi on Vaim kogudustele öelnud, et «Iisai kännust tõuseb võrse ja võsu tema juurtest kannab vilja». See võsu on kandnud vilja, mille nimeks on Jeesus Kristus, tema peale on pandud koguduse lootus.
Laulusõnad ütlevad: Lootke Jehoova peale, hoidke Jehoova poole, ta on kõikide kuningas!
Kogudus on Jumala laste pere, keda Piibel kujutab pruudina. Jeesus on alati Pühas Vaimus oma koguduse juures. Jeesus on öelnud: «Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel» (Mt 18:20). Püha Vaim on tegutsenud alati prohvetite ja kõigi evangelistide sees. Ta tegutseb tänapäevalgi kõigis usklikes. Vaim ja kogudus ütlevad ühel häälel: «Tule!», ja see, kes kuuleb, öelgu: «Tule!» Koguduse hääles, hüüdes on kuulda ka Jumala häält ja tema kutset. Tule minuga kirikusse! Kaugelt kuuldes tunduvad need lihtsate sõnadena, kuid seda öelda ei ole kerge. Nende sõnade väärtus saab tasu kuuljate ja tulijate eludes. Iga koguduseliikme südamesoov peab olema öelda tuttavatele, sõpradele, oma perele: «Tule!» Kuidas Vaim meis tegutseb ja kutse meie läbi edasi annab? Kutse tuleb Vaimust ja teinekord on sõnad liigsed. Kes tahab, võtku eluvett ilma tasuta! Kõik, kes võtavad Jeesuse Kristuse vastu oma südamesse, leiavad elumuredele lahenduse. Kogudus rõõmustab iga tulija üle. Rõõm on täielik, kui tulija jääb. Sest tema nimi kirjutatakse eluraamatusse.

 

 

 

 

Üllar Salumets,
Urvaste koguduse õpetaja