Aega on

Iga õppeaasta lõpupeol toimub minu kodukoolis Treffneri gümnaasiumis hääletus, mille alusel valitakse välja millegi erilisega meelde jäänud abituriendid ja õpetajad ning antakse neile kolme aasta jooksul välja teenitud poolhumoorikas aunimetus. Selle tiitliga käib kaasas taies, enamasti kadakapuust medal, millele on kirjutatud või põletatud aunimetus ja millesse on löödud kõver nael (taieseid kutsutaksegi kõvernaeladeks).
Vahel on tiitliks asjalik hinnang nagu «kõige sõbralikum õpetaja» või «lennu südametemurdja», vahel on aunimetus peidetud mõne õpilase või õpetaja lemmikfraasi või siis kasutatakse sümbolina mõnda lindu või looma. Ise olen ehk kõige uhkem mõned aastad tagasi saadud tiitli üle «Aega on …».
Aeg on koolis tõesti üks mu lemmikteemasid, põhjalikumalt käsitlen seda tavaliselt kirikuisa ja filosoofi Aurelius Augustinuse (354–430) filosoofiaga seotult. Alustan tavaliselt nõnda, et palun klassil nimetada sõnu, mis aega iseloomustavad ja mida ajaga teha saab.
Tavaliselt selgub õpilastega arutades õige pea, et aeg võib olla raske või pingeline, aeg venib ja lendab, aega saab kaotada ja leida, sportlane võib saavutada hea ja halva aja, kõigele lisaks saab aega surnuks lüüa ja aeg parandab kõik haavad. Koolis olen alati püüdnud seista selle eest, et keeruliste teemade läbimõtlemiseks oleks õpilastel piisavalt aega.
Läinud aasta detsembris kogesin järjekordselt, kuidas aja möödudes teatud normaalsed asjad hakkavad enamiku inimeste jaoks endastmõistetavaks muutuma. Nimelt avaldati Inimõiguste Instituudi ja Turu-uuringute ASi läbiviidud uuringu «Usuvabadus Eestis 2013» tulemused. Selles küsitleti tuhandet 15–74aastast inimest.
Olulisemate tulemustena toodi välja, et üle 90% vastanute kinnitusel on usuvabadusega Eestis kõik korras. Pisut üllatas aga 68% eestlaste arvamus, et ülevaade maailma usunditest peaks sisalduma üldhariduse kooliprogrammis.
Mulle näib, et selle uuringu tulemused on suur tunnustus Eesti religiooniõpetajatele, kelle rahulik ja asjatundlik töö on tekitanud laialdase arusaama vastavate teadmiste endastmõistetavusest. Eraldi tänulikkusega mõtlen siin eelkõige kahele inimesele.
Nii on mul südamest kahju, et selle uuringu tulemusi ei näinud minu õpetaja Pille Valk, kes sai seoses usundiõpetuse eest seismisega tunda mitmeid solvavaid rünnakuid ka oma isiku vastu. Nendest solvangutest hoolimata vaatas ta alati lootusrikkalt selle õppeaine tulevikku.
Samuti mõtlesin uuringut lugedes Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi pikaajalise õpetaja Joosep Tammo rahulikule tarkusele, kes ikka rõhutas, et ka aegadel, kus sinu tehtut ei mõisteta, tuleb rahulikult ja võimalikult hästi edasi teha igapäevast tööd, küllap ühiskond kunagi tehtut ka mõistma hakkab. Näib, et aeg ongi usundiõpetusse suhtumise probleemi lahendanud.
Ma pole siiski kindel, kas aeg lahendab ka sügavamad teoloogilised lahkarvamused, näiteks liberaalide ja konservatiivide igipõlise vastasseisu. Küllap saavad mõned küsimused lõplikult selgeks alles teispoolsuses. Siiski tahaks ka usuküsimuste puhul rõhutada nende läbitunnetamiseks aja andmise vajadust.
Lõpetuseks tahaksin möönda, et peale lahenduste pakub aeg inimestele peamurdmiseks ka kummalisi paradokse. Näiteks kui usutakse, et Jumal on loonud maailma, siis on ta loonud ka aja. Samas on ta ise ajast sõltumatu, see tähendab, et nii tulevik kui minevik peaks tema juures olemas olema. Seega peaks Jumala juures olemas olema ka ajas formeeruvad inimeste saatused. Aga see on peamurdmiseks juba uus teema.

 

 

 

 
Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist