Jõuludest uude aastasse

Neid ridu kirjutades on veel vana aasta, aga trükis on kirjatöö loetav juba uuel, issanda aastal 2014. Võib jäädagi vaagima, mida aastavahetus tähendab, kas vaid uut numbrikombinatsiooni või ajalooraamatu puhast lehekülge, tabula rasa’t, mida me ühiselt täitma asume.
Kuigi öeldakse, et kõik on suhteline, minu elukäsitlust relatiivsus mõistena ei inspireeri. Fataalsusesse just kaldumata arvan, et kõigel on mõte. Kuigi ootasime valgeid jõule ja saime hoopis rohelised, oli jõuluime seesama, mida põlvest põlve hardalt igatsetud. Ehk on see omamoodi märgiks, et kui Põhjala jäi lumevaibata, vapustasid Jeesuse sünnimaad jõulukuul lumetuisud. Ehk pidigi jõulusõnumi markeerimiseks pimedus veel valdav olema. Et inimene, nii noor kui vana, rikas ja vaene, suudaks sõnastada ootust valguse järele, mis väeti jõululapsukesega sündis.
Just meie laiuskraadil, kus talvise pööripäeva ümber on valgust nii napilt, on mu meelest hõlbus jõulusõnumi sisuni jõuda. Lootus jõuda valgusesse on igivana ja samas ajast aega muutumatu. See lootus antakse inimesele kaasa juba sünnist, niisama nagu teadmine, et ööle järgneb päev. Kelle lootus ei kalestu, saab näha, et valgus võidab pimeduse.
Vana-aastaõhtuks oli päev pikenenud juba kaheksa minutit. Mõelge – kaheksa pikka minutit! Uuel aastal jätkab valgus oma võidukäiku, kuni mõne kuu pärast ka soojus järele jõuab ja kogu loodu ärkab uuele elule.
Uus aasta kätkeb mitmeid olulisi märksõnu. EELK valib uue peapiiskopi. Kiriku häälekandja ilmumisest möödub 90 aastat. Suurest läände põgenemisest täitub 70 aastat. Kui vaid mõnd nimetada.
Liina Raudvassar