Ajalehe Eesti Kirik sünniloost

«On mitmeti rõhutatud nii konwerentsidel, sinoditel kui ka kirikupäewal: Eesti kirikul peaks oma häälekandja olema, milles ta võiks oma rõõmusid ja walusid awaldada, seisukohta wõtta põlewates päewaküsimustes, tähiseid sisse torgata tulewiku rajamiseks ja tõsist kosutust pakkuda inimesele ja tema igawesti elawale ja küsiwale hingele.» Nende sõnadega pöördus ajalehe Eesti Kirik esimene peatoimetaja Hugo Bernhard Rahamägi lehe lugejate poole 1923. aasta detsembris ilmunud väljaande proovinumbris, võttes nii kokku ajalehe asutamisele eelnenud arutelud ja ajalehe eesmärgid.

Tehnoloogia areng on Eesti meediat võrreldes üheksakümne aasta taguse ajaga tundmatuseni muutunud. Ka Eesti Kirik on tehnoloogilise arenguga kaasas käinud ja nii on paberlehe kõrval võimalik ajalehte lugeda ka internetis. Samas nõustub ilmselt iga lehelugeja seisukohaga, et ajalehe missioon on jäänud põhijoontes samaks: käsitleda kiriku päevaküsimusi ja pakkuda lehelugejatele hingekosutust.
Küllap võiks selle üldtõdemusega rahuldudagi, ent seda tehes piiraks me kirikliku väljaande tegevuse vaid sõnumitooja või vahendaja rolliga. Eesti Kiriku tähtsus kirikule on aga märksa mitmetasandilisem. Kiriku ametlikul häälekandjal on täita ka roll kiriku enesemõistmise kujundaja ja mõtestajana. Niisiis pole Eesti Kirik mitte pelgalt sõnumitooja, vaid ajalehes ilmunud artiklite ja selle veergudel toimuvate diskussioonide abil ka kiriku enesekuvandi looja.
Selles avaneb Eesti Kiriku tähtsus ka kiriku ajalooallikana. Siingi pole ajaleht pelgalt sõnumi edastaja. Tunnistuseks sellest, et Eesti Kirik ise on osa kiriku ajaloost ja kirikuelu kujundamisest, on juba väljaande sünnilugu ja tegevus selle esimestel aastatel. Sellele on käesolevas numbris, millega ajaleht tähistab oma 90. aastapäeva, igati asjakohane tähelepanu pöörata.

Ettevalmistused ajalehe väljaandmiseks
Iseseisva vaba rahvakiriku asutamine 1917. aastal ja kaks aastat hiljem kiriku põhikirja vastuvõtmine tõstsid päevakorrale ka kiriku häälekandja väljaandmise küsimuse. Vajadust selleks süvendas tõsiasi, et senine olulisim väljaanne Ristirahva Pühapäevaleht lõpetas 1919. aastal ilmumise. Ehkki ettepanekud kirikulehe väljaandmiseks kõlasid juba 1919. aastal, lahenes küsimus esialgu teisiti.
Nimelt alustas 1920. aastal Eesti Misjoni Seltsi väljaandena ilmumist ajaleht Meie Kirik, mis täitis esimestel tegevusaastatel ka üldkiriku häälekandja ülesandeid. Ilmselt polekski kiriku ametliku häälekandja küsimus niipea tõstatunud, kui 1921. aasta alguses poleks Meie Kiriku veergudel ilmunud artiklit, milles ajalehe väljaandja Ida-Harju praost Harald Põld väitis, et Meie Kirik esindab üksnes kiriku alalhoidlikumat vaimulikkonda ja liikmeid.
Selle kinnituseks keeldus Põld 1921. aasta kirikupäeval temast erinevaid usulisi seisukohti esindanud vaimulike töid avaldamast ja otsustas ajalehe üldkiriku häälekandja positsioonilt taandada.

Kirikupoliitilise võitluse keerises
Samal kirikupäeval moodustati kiriku ametliku häälekandja väljaandmise ettevalmistamiseks komisjon. Esialgse kava kohaselt pidi kiriku ametlik väljaanne ilmuma kord kuus, andma ülevaateid kiriku ja koguduste elust ning hoiduma poliitiliste küsimuste käsitlemisest.
Nii nagu Meie Kiriku puhul, iseloomustas 1920. aastate alguses ilmunud kiriklikke ajakirjandusväljaandeid üldiselt suunatus kirikus kindlat vaimulaadi esindavatele huvigruppidele. Näiteks ilmusid lühemat aega vennastekoguduslikku vaimulaadi esindavad väljaanded Sõnumitooja, Vahimees ja pikemat aega ajaleht Kristlik Perekonna Leht. Eesmärgiga edendada ühiskonnas kristlikku ilmavaadet ilmus ajaleht Elu Vaod.
1922. aastal lahvatas kirikus õpetusküsimuste arutelu, mis tõi endaga kaasa vaimulikkonna koondumise eri gruppidesse. Meie Kirik esindas kiriku alalhoidlikku voolu. Alates 1923. aasta jaanuarist Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Theodor Tallmeistri väljaandmisel alustas ilmumist ajaleht Protestantline Ilm, mille ümber koondus liberaalne vool.
Suurem osa kiriku vaimulik- ja liikmeskonnast ei kuulunud kumbagi rühma. 1923. aasta oktoobris kiriku ametliku väljaande teemal sõna võtnud Hugo Bernhard Rahamäe sõnul oli võõristav, et sel ajal, kui väiksematel huvigruppidel ilmusid eri väljaanded, puudus kirikul ametlik häälekandja.
Eesti Kiriku avanumbris ajalehe eesmärkidest kirjutades mainis peatoimetaja ajalehe väljaandjate soovi kirikuliikmeid ühendada ning vooludevahelise võitlusega mitte kaasa minna.
Võitlus õpetusküsimuste ja alates 1924. aastast ka kirikukorralduse üle muutus aga üha teravamaks, mistõttu sattus kümnendi keskel ohtu koguni kiriku ühtsena püsimine. Ka Eesti Kirik mängis selles oma osa, sest väljaandest kujunes vaba rahvakiriku korraldust ja kiriku ühtsust kaitsnud kiriklik-konfessionaalse voolu häälekandja.
See tõi endaga juba alates 1924. aastast kaasa kokkupõrked nii konservatiivse Meie Kiriku kui ka liberaalse Protestantlise Ilma toimetajatega. Etteheited puudutasid nii teoloogilisi erimeelsusi, aga ka ajalehe sisu üldisemalt.
Nimelt väitis liberaalse voolu esindaja Theodor Tallmeister, et kiriku ametlik väljaanne ei tohi olla ei ühe kirikliku voolu ega ka ühe poliitilise partei – Kristliku Rahvaerakonna – hääletoru. Avalik vastasseis paisus nii suureks, et 1925. aastal vahetus väljaande senine vastutav toimetaja. Kaarli koguduse õpetaja Artur Sommeri asemel astus ametisse Jüri koguduse õpetaja Jakob Aunver.
Kui Sommeri ajal olid pingestunud suhted Tallmeistri ja liberaalse vooluga, siis Aunveri ajal lahvatas tüli Põllu ja konservatiivse vooluga. Loetud kuud pärast ametisse astumist kõikus ka Aunveri tool. Kriitikale vaatamata jätkas Aunver tööd 1931. aastani ja seejärel alates 1934. aastast 1939. aastani. See teeb temast ühtlasi kahe maailmasõja vahelise perioodi kõige staažikama Eesti Kiriku toimetaja.

Kiriku ametlik häälekandja
Ka ärevatel 1920. aastatel, mil Eesti Kirik esines kiriku ametliku häälekandjana, kuid esindas samal ajal võitluses õpetusaluste ja kirikukorralduse eest ühe voolu vaateid, erines ajaleht mitmeski osas teiste voolude väljaannetest.
Eesti Kirik pööras algusest peale kirikuelule teistest väljaannetest mitmekülgsemat tähelepanu. Kui teiste voolude väljaanded keskendusid enam õpetusküsimustele ja kirikupoliitilisele kemplemisele ning trükkisid omal valikul ära ka üksikuid kogudusi puudutavaid uudiseid, siis Eesti Kirik kajastas suuremas mahus kogudustes toimuvat, välisuudiseid ja mõistagi ei saanud üle ka kirikupoliitilistest aruteludest.
Selgelt tagaplaanile jäid aga usuteaduslikud käsitlused. Selle põhjusi võib otsida väljaande ümber koondunud kiriku keskvoolule omistatud põhimõttest, mis tähtsustas rohkem kristlikku elu ja vähem õpetust. Seda ei tule aga kindlasti mõista õpetusliku kõikelubavusena.
Teiseks esindas väljaanne kiriku(valitsuse) ametlikku poliitilist joont. Aastate jooksul selle põhimõtte rakendamine süvenes. Piiskop Rahamäe ametiajal aastatel 1934–1939, mil kirikus viidi läbi võimu tsentraliseerivad reformid, vähenes kirikupoliitiliste arutelude osakaal ja suurenes ülevaateartiklite arv.
Kirikupoliitiline mõõde avaldus juba ajalehe esimestest numbritest alates ka väljaandjate ja toimetajate valikus. Väljaande pea- ja tegevtoimetajad esindasid alati valitseva kirikuvalitsuse huve ja olid eranditult vaimulikud. Mõistagi sõltus toimetajast väljaande sisu, kuid erines ka ajakirjanduslik tase.
1931. aastani oli Eesti Kiriku peatoimetaja Rahamägi. Senises konsistooriumi koosseisus toimunud muutuste tõttu lahkusid ametist nii Rahamägi kui ka tegevtoimetaja Jakob Aunver. Väljaande peatoimetajana asus nüüd tööle Jõhvi koguduse õpetaja Jaak Varik. Tegevtoimetajateks olid Tallinna Jaani koguduse õpetajad Aleksander Sternfeldt ja Bruno Hasselblatt. 1934. aastal, kui kirikut asus piiskopina juhtima Rahamägi, naasis Aunver ametisse, asudes nüüd tööle peatoimetajana.
1939. aastal, mil kirikus lahvatas kriis Rahamäe abielulahutuse ümber ja piiskop tagandati ametist, vahetati välja ka kirikulehe peatoimetaja. Sellesse ametisse asus nüüd sisemisjoni sekretär Albert Soosaar.
Johan Kõpu valimisele piiskopiks 1939. aasta lõpus järgnes 1940. aasta veebruaris taas toimetaja vahetus. Eesti Kiriku viimase toimetajana enne selle sulgemist 1940. aasta augustis töötas Nõmme koguduse õpetaja Anton Eilart.
Mida on toonase Eesti Kiriku tegevuse põhjal võimalik praegusele väljaandele soovida? Vahest ehk seda, et kümne aasta pärast sajandat aastapäeva tähistav väljaanne suudaks nii meedias kui ka kirikus toimuvate arengute käigus säilitada ajakirjanduslikult kõrge taseme ega muutuks pelgalt hääletoruks või sõnumitoojaks.

Priit Rohtmets,
teoloogiadoktor, kirikuloolane ja
TÜ usuteaduskonna teadur