Kirsti-Maija Paananeni teistele elatud elu

Karjala-Soomes sündinud Kirsti-Maija Paananen (82) on olnud paljude alguste juures. Ta kuulub nende 93 esimese naisvaimuliku hulka, keda Soome kirik oma kirikukogul pärast aastakümneid kestnud vaidlusi ja hääletamisi 1988. aastal vaimulikuks ordineeris.

Kohtume Kirsti-Maijaga tema kodus Pieksamäel. Kuigi saame silmast silma kokku esimest korda, tean palju tema tegevusest Eestis sellegi kaudu, mida on Eesti Kirkus kirjutatud. Telefonis kohtumist kokku leppides kuulen tema hääles sõbralikkust. Varahommikul mööda Saiaralantie tänavat sõites ei usu ma navigaatorit ja liigun õigest majast edasi. Helistan Kirsti-Maijale ja ta tuleb mulle tänavale vastu. Esimesest silmapilgust, talle roose üle andes, tajun selle väikese naise suurt hingesoojust.

Nad on alati meie kõrval olnud
Hilisemal vestlusel tema hubases elutoas vaatavad mind ainiti selged ja sügavad silmad, kui ta räägib oma emaisast Otto Aarnisalost ja oma isast Viljo Paananenist, kes mõlemad olid sisemisjoniseltsi kaudu tegevad nii diakonite koolis kui ka vaimupuudega laste hooldekodus.
Kirsti-Maija oli 24, kui lõpetas Helsingi ülikooli teoloogina. Ta pidi ootama 33 aastat, enne kui sai õpitud erialal tööd teha ordineeritud vaimulikuna. Tema vanaisa, pastor Otto Aarnisalo oli mees, kes asutas sisemisjoniseltsi ja selle kaudu alustas kiriklikku diakooniatööd ning selle ala töötegijate koolitamist. Seda tööd jätkasid ka Otto Aarnisalo järeltulijad. 1905. aastal asutas ta Sortavalasse (Karjalas) hooldekodu puuetega lastele. Sõja ajal evakueeruti Soome, siis korraks veel tagasi Sortavalasse ja pärast Karjala loovutamist venelastele lõplikult Savo aladele.
Kirsti-Maija meenutab, et Sortavalas oli kogu aeg palju hoolealuseid, nende arv võis küündida 300ni. Lapsi tõid sinna diakonite ametikoolis õppijad, kes külastasid kodusid ning leidsid abi ja hooldust vajavaid lapsi. Tegutseti ühise suure perena, töötades, õppides ja Kristuse suurest armust kõneldes. Kirsti-Maijal on eredalt meeles see, et sõja ajal, kui toitu nappis, oli hoolealuste pudrul alati võisilm sees, aga personali toidul mitte.

Tööaastad hooldekodus
Oma vanavanemate ja vanemate eeskujul on Kirsti-Maija kogu oma elu olnud seotud puudega noorte eest hoolitsemisega. Pikki aastaid Soomes ja ka pensionieas Eestis. Ta on end hästi kurssi viinud Eesti seadustega ja teab puudega inimeste olukorrast. «Peab aitama vanemaid, kellel on kodus puudega laps. Kutsuge neid koguduse juurde,» soovitab ta. Savo maakonnas on üle poole­saja koguduse ja kümme aastat tegi Kirsti-Maija seal tööd nii hooldekodudes kui kodudes, kutsudes vaimupuudega laste vanemaid kogudusse.
Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta paarkümmend aastat mitmes väiksemas hooldekodus Kuopios ja Rautalampis teoloogina. Tal oli luba pidada leerikooli ja hardushetki. 1957. aastal sai Kuopios leeriõnnistuse Kirsti-Maija juhendatud esimene rühm. 1988. aastal, kui tal olid juba vaimulikuõigused, sai ta laulatada Mäntyharju kirikus esimese abielupaari.
Pikemalt töötas ta Pieksamäel suures üle saja aasta vanuses Vaalijala hooldekeskuses, tehes sisuliselt vaimuliku tööd, aga ei saanud jagada armulauda. Kuigi naised said vaimuliku õiguse, sõltus nende töö kohalikust kirikuõpetajast, kes andis loa, mida naine tohib teha jumalateenistusel. 1994. aastal siirdus Kirsti-Maija Paananen pensionile.

Uus armastus – Eesti
1990ndate alguses kohtus Kirsti-Maija Pieksamäel Eesti delegatsiooniga, kelle hulgas oli ka Milli Kikkas Lasnamäelt puuetega laste (korrektne oleks öelda tänapäevases kõnepruugis intellektipuudega) kodust. Milli Kikkase sooviks oli, et nendegi lapsed saaksid ristiinimesteks, aga keegi ei taha ju nende ristivanemaks olla, kurtnud ta.
Siit algas Kirsti-Maija töö Eesti hooldekodudes elavate puuetega noortega. Ta leidis neile Soomest ristivanemad ja taasiseseisvunud Eestis ristiti Tallinna Kaarli kirikus esimesed 23 vaimupuudega noort. Hilisemaltki hoidsid ristivanemad ühendust oma ristilastega Tallinna Kristlikust Koolkodust, aga Kirsti-Maija teab, et mitte kõigil noortel ei ole läinud elus hästi.
Ta on paarkümmend aastat käinud Eesti kuues erihooldekodus andmas soovijatele leeriõpetust, teinud nädalalõpulaagreid, otsinud noortele ristivanemaid ja ristinud ning leeritanud neid. Näiteks Koluveres mõisteti tema tööd sedavõrd, et palgati inimene kristliku töö jätkamiseks.

Kiriku rajamine Saaremaale
Eriline side on tal aga Saaremaal asuva Sõmera hooldekoduga. Kiriku sünnilugu hooldekodus on suurel määral seotud emeriitpraost Kirsti-Maija Paananeniga, kes on Eestis intellektipuudega inimeste vaimulikus teenimises olnud suureks abiks ja eeskujuks. 1990ndatel on ta ka Sõmera hooldekodus leerikursusi läbi viinud ja juhendanud.
Kirsti-Maija Paananeni 70 aasta juubelil 2001. a otsustas ta kingituste saamise asemel avada pangakonto annetustele, et ehitada hooldekodusse kirik. Sobiv ruum selleks oli peahoone soklikorrusel asuv vana spordisaal. 2001. aasta augustis alustasid ehitustöödega Pieksamäe koguduse vabatahtlikud ja Kirsti-Maija, kes ka ise ei kartnud tööga käsi määrida. Tema eestvedamisel oli siis juba kogutud kiriku ehituse tarbeks 45 000 krooni. Toetusi lisandus Pieksamäe koguduselt, Hollandist jm. 30. novembril 2001 toimus Sõmera hooldekodus Püha Laatsaruse kiriku pühitsemistalitus.
Õpetaja Tiina Ool, intellektipuudega inimeste töö koordinaator EELKs, on öelnud Eesti Kirikus (2012), et «Kirsti-Maija Paananen on selles talle aastaid toeks olnud, kuni ise eemale jäi ja teatepulga üle andis. Soomlaste rahaline toetus on jäänud, ka osavõtuvõimalus nõupäevadest Soomes».

Paljudele vanaema
Ristilapsed Eestis (neid on palju, aga paarkümmend käivad regulaarselt koos ja hoiavad sidet) hüüavad Kirsti-Maijat vanaemaks. Tiina Ool on öelnud, et Kirsti-Maija ongi nagu tõeline vanaema. «Ühel aastal kudus ta kõigile neile jõulukingituseks villased sokid, käpikud, mütsid.»
2012. aastal sai Pieksamäe kogudus Kirsti-Maija hea kaastöötaja Tarja Sivoneni testamendiga 140 000 eurot suunitlusega toetada Eestis arengupuudega inimeste abistamist ja nendega tehtava töö tasustamist. Pärandi kasutamist jälgivad soomlased ja selle kaudu makstakse töötasu Tiina Oolile, Kaido Soomile ja Tauno Toompuule. Kirsti-Maija ütleb, et igal pühapäeval on Pieksamäe kirikus palves ka Tiina Ooli nimi ja meie vestluse käigus leiab ta äkki, et Kaido ja Tauno nimi tuleks samuti kirikupalvesse lisada.
Ta ütleb, et Tarja Sivonen, kooliõpetaja Kuo­piost, oli imeline Jumala kingitus, kes saadeti tema teele ja kes koos Kirsti-Maijaga innustus puuetega laste abistamisest Eestis ning tegi seda tööd kümmekond aastat.
Kirsti-Maija jälgib Eesti elu ja arenguid. Ta räägib küll oma lahkunud kaaslasest Tarjast nukrusega, aga ütleb, et tema süda on rahul, sest lähemal kümnel aastal ei pea ta muretsema ja Soomes korjandusi tegema töö toetamiseks Eestis. «Te peaksite rohkem aitama neid vanemaid, kel kodus puudega laps kasvamas. Neil on väga raske,» ütleb ta, kuigi teab, et pikkamööda asjad meilgi paranevad.
Ja siis teeb Kirsti-Maija üsna üllatava avalduse, mis mind päevadeks mõtlema jätab. «Teie valitsejad on uhked selle üle, et riigil pole võlgu, aga rahvas on vaene. Riigil pole ressursse toetada vajalikul määral paljusid valdkondi, sealhulgas sotsiaalvaldkonda. Soomel on küll võlgu, aga inimesed saavad normaalselt palka ja on toetatud.»
Kirsti-Maija jälgib Eestis elavate ristilaste, kel Soomes ristivanemad, käekäiku. Ja ta kurvastab, sest nende elu pole läinud roosiliselt, on olnud tagasilööke ja langusi. Kui laps saadetakse lastekodust 18aastasena minema, võib kohalik omavalitsus talle ju anda elamispinna, aga see on valdavalt kehvake. Kirsti-Maija on käinud isegi linnavalitsuses oma ristilaste õiguste eest seismas ja ametnikega riielnud.
Viimati oli ta Eestis augustis, kui Imastus peeti väärikalt meeles Kirsti-Maija Paananeni 15 aasta pikkust koostööd nende koolkoduga.
Korrusmajas järve kaldal on ta elanud viimased paar aastat. Lähedal on haigla, raamatukogu, kultuurimaja ja jalutusrajad. «Nüüd on mul aega elada endale,» ütleb ta. Kirsti-Maija käib ujulas ja võimlemas, jälgib TVst vestlussarju, loeb palju ja kohtub sõprade ning õdede-vendadega (nende pere kuus last on kõik elus ja kõrges eas).
Jaan Krossi soomendatud teosed on tal läbi loetud. Praegu loeb Tammsaaret, mis laseb tal mõista eestlaste ajalugu ja mõttelaadi. Ka on tema kodus riiulil kõik Hille Karmi raamatud (ikka eestikeelsed). Hille Karmiga seovad teda samuti ammused sõprussidemed tollest esimesest eestlaste käigust Pieksamäele, kus Hille oli tõlgina kaasas, ja tal on rõõm olla ristiemaks Hille tütrele.
Sügis on Pieksamäel kohal, päevad on lühikesed, polaarjooneni jääb siit vaid üle 600 kilomeetri. Lahkudes Kirsti-Maija Paananeni kodust jääb mu südamesse tänutunne naise eest, kes ennastohverdavalt on kogu oma elu nii Soomes kui ka Eestis pühendanud nõrgemate teenimisele.
Sirje Semm

Kirsti-Maija Paananen
Sündinud 24.5.1931 Sortavalas (praeguse Venemaa territooriumil).
Ordineeritud vaimulikuks 1988. aastal.
Emerituuris 1994. aastast.
1996. aastal antud praosti nimetus.
Alates 1991. aastast on toetanud Eestis vaimupuudega noori, korraldades neile leeriõpetuse andmist, laagreid, toetades vaimselt ja materiaal­selt.
Autasustatud Eesti Punase Risti IV kl teenetemärgiga 2002. aastal ja EELK koostöömedaliga 2012. a.

Pildigalerii: