See aeg on tõesti ukse ees

Ja nii on meil midagi kindlamat prohvetisõnast ja te teete hästi, kui panete tähele seda nagu lampi, mis paistab hämaras paigas, kuni päev hakkab hahetama ning koidutäht tõuseb teie südameis. Seda mõistke esmalt, et ühtki prohvetiennustust Pühakirjas ei või omapäi seletada, sest iialgi pole ühtegi prohvetiennustust esile toodud inimese tahtel, vaid Pühast Vaimust kantuina on inimesed rääkinud, saades sõnumi Jumala käest.

2Pt 1:19–21

Täna, advendiajal, mõtleme Jeesuse tulemisele. Pühapäeva teema kutsub meid temale teed valmistama. See aeg on lähedal. Jeesus õhutab jüngreid valvama, «sest te ei tea päeva ega tundi». Issanda ootamine on ristiinimese osa. Sellesse on kätketud nii meile antud tõotuste täitumine kui ühtlasi tunnetus, et juba siin ja täna ei saa me midagi teha ilma Jumalata, kes Jeesuses meid on kutsunud.
Ta on lähedal! See on jõulude sõnum ja ühtlasi kogu evangeelium. Jeesuses on Jumal tulnud, et meil oleks elu ja kõike ülirohkesti. Jee­suse nimes on pääste, pattude andeksand ja uus elu, elu Jumala ligiolus ja tema tahtmise kohaselt. Suure katekismuse sõnadega «Jumal on ennast meile täielikult andnud». Meile on avatud tee uude inimeseksolemise reaalsusesse, Jumala ligiolu reaalsusesse.
See uus tegelikkus on kogetav usu kaudu. Usaldada Jumala tõotusi ei ole siin maailmas tavaline. Tavaline on rind ees nõuda oma õigust. Ja kehtestada see kohe. Siin maailmas kehtib pigem ise enese eest võitlemise seadus: «Aita ennast ise, siis aitab sind ka Jumal». Aga meid, tõotuse kogukonda, kutsutakse esmalt Jumalat ootama, tema õigust nõudma ja mitte oma kehtestama. Sest uus jumalik õigus ei sünni väe ega võimu läbi, vaid Tema Vaimu läbi. Hea on oodata kannatlikult Issanda päästet (Nl 3:26).
Apostel Peetrus kinnitab lugejaid, et see uus, mida Jumal on teinud, ei ole mingi tühi jutt. Apostel on ise selle tunnistajaks olnud. Pühal mäel kostis pilvest hääl: «See on mu armas Poeg, teda kuulake.» Samale Jumala päästeplaanile viitavad prohvetiennustused. Prohvetid on teada andnud, mis peab sündima. Meil on Tema tõotus, ja teeme targasti, kui seda tähele paneme. Sest igalt inimeselt oodatakse uue reaalsuse osas seisukohavõttu, suhestumist. Meid kutsutakse tõsiselt võtma seda, mida Jumal teeb, ennast valmistama selleks, mis tulemas.
Tema on tulemas. Sellest päevast, Issanda päevast, räägivad prohvetid. Malaki viitab Issanda päevale kui suurele ja kardetavale. Siis tulevad ilmsiks inimsüdamete mõtlemised, ükski liha ei jää püsima sel päeval. Siiski ootavad prohvetid Issanda päeva. Miks? Sest sellel päeval saab ilmsiks Jumala õigus – ja neile, kes tema tõotustele loodavad, on see just päästepäev. Ühtlasi viidatakse ettekuulutustes, et õigeid, Jumala ootajaid, on pisut.
Kes jääb siis püsima Jumala päeval? Need, kes ei toetu oma õigusele, vaid Jumala kingitusele – Jeesusele Kristusele. Temas on ilmunud Jumala halastus ja inimesearmastus. Ta on lähedale tulnud, et meid enese kaudu uude inimeseksolemise tegelikkusesse juhtida. Jeesus ütleb: «Mina olen lammaste uks.» Jumala armastuse kutse on kehtiv, vaikselt kõlab see nüüd ka meile. Ristija Johannese sõnul: «Tule vaata, see on Jumala Tall!»
Valmistada Issandale teed on suurim, mida võime teha. Kuidas? Avades oma südame tema armastusele. Otsides, mida Jeesus nimetab Jumala riigiks ja tema õiguseks, nõudes seda kõigest südamest. Loobudes oma õigusest – leppides, andeks andes. Siis saab ta tulla. See ei ole väline, kuigi lõppeks hõlmab ka välise. See on sisemine, vaimulik puhastumine, et Jeesus ühes Isaga saaks sisse tulla ja meie temaga koos õhtust süüa (Ilm 3:20). Tegu ei ole mingi tulevikusündmusega, vastupidi, kellel seda nüüd ei ole, sellel seda polegi.
Pühakiri on tervik. Erinevad killud seostuvad harmooniaks sügavamal tasandil. Kaleidoskoopilises inimese languse ajaloos hakkame nägema Jumala päästelugu. See juhtub siis, kui meil on osadus Jumalaga ja tema Poja Jeesuse Kristusega. Siis avanevad prohvetisõnad, Jumala tõotused. Surnud kiri saab elavaks ja kõnekaks. Nii võime üksteist julgustada, ammutada uut jõudu, et toimida Jumala tahte kohaselt. Tema on lähedale tulnud ja meid uude osadusse kutsunud enese ja üksteisega.
Vaga Siimeon sõnas last nähes: «Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.» Püha Vaimu läbi oli võimalik näha sülelapses Jumalat. Ega tänapäevalgi teisiti ole. Ainuüksi Vaimus saame vastu võtta rõõmusõnumi. Palvetagem siis üksteise eest, et see võiks sündida. Issand on tulemas, ta on seda tõotanud. Kes teda ootavad, need võivad rõõmsa lootusega valmis olla. Aamen.

 

 

 

 

Aivo Prükk,
Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja