Inimese tõeline olemus on tema nõrkus

Kirikuaasta lõpul oma ajalikkusele ja surmale otsa vaadates ning meenutades kalleid kaasteelisi, kelle jäetud jälgi aastakümned või -sajadki ei saa olematuks pühkida, tuleb ikka ja jälle meelde küsimus: mis on inimese elus määrav, otsustav ja seeläbi ka püsiv? Toomas Pauli palveraamatus «Sinu tahtmine sündigu» on see kokku võetud nõnda: «On tõsi, et see määrav miski jääb väljapoole meie haardeulatust, õigemini, see ei tohigi olla meie kontrolli all. See saab olla midagi, mida üksnes Sina tead ja mille puhul meie saame vaid hämmastuses küsida: Millal, Issand? Millal ma olen Sind teeninud, Sind toitnud või Sulle juua andnud?»
Jah, see millal-küsimus on tõepoolest võti kogu Jeesuse viimset kohut kirjeldava mõistujutu tuumani. Nii kuninga paremal kui vasakul käel olijad on ühtviisi imestanud: millal oleme kõike seda, mida Sa meile teeneks või süüks arvad, teinud või tegemata jätnud? Naiivne oleks arvata, et juudid, kelle kultuuris ja religioonis oli halastustegudel märksa olulisem roll kui meie päevil, poleks suutnud näha seost ligimese aitamise ja Jumala teenimise vahel. Ilmselt ei ole need, keda kuningas oma paremale käele asetab, ka – meie mõistes – sotsiaaltöötajad, põetajad või heategevusorganisatsioonide aktivistid – sel korral ei oleks mälu nii lühike.
Jääb üle oletada, et olukorrad, mida Kristus oma aujärje ees seisjatele silme ette manab, on nii igapäevased ja argised, tehtud või tegemata jäetud heateod asjaosaliste endi meelest nii tähelepandamatud ja märkamatud, et nende üle ei ole taibanud arvet pidada. Pisiasjad, mis korraga on saanud määravaks.
Täpselt nii nagu matusetalitusel, peielauas või aastakümneid hiljem ei meenuta me enamasti seda, mis oli lahkunu magistritöö teema ja kas ta läbis õppekava nominaalajaga, millist erakonda ta valis ja milliste MTÜde juhatusse kuulus, kas porgandipeenar oli alati laitmatult rohitud ja koguduse liikmemaks tasutud.
Küll aga meenub vanaema laupäevaste pannkookide lõhn, suvehommikune kalalkäik isaga, mõni manitsus- või õpetussõna, naljakas või halenaljakas lugu, naeratus või pisar … Üks mees meenutas peielauas pitsi tõstes isa antud keretäit – just see olevat teinud temast korraliku inimese.
Nagu meie sõbrad ja lähedased, ei oota ka Kristus meilt üleinimlikke kangelastegusid, jalustrabavaid edulugusid ja erakordset armastamisvõimet. Pigem on see võime ja valmisolek tuua meid ümbritsevatesse olukordadesse ja suhetesse mõistmist, hoolimist ja inimlikkust – väljendugu see siis kallistuses või keretäies, mis mõlemad võivad olla teatud hetkel vajalikud.
Sellele eelneb aga omakorda märkamine – ligimese ning tema rõõmu ja mure tajumine. Rõõmustage rõõmsatega, nutke nutjatega (Rm 12:15). Lihtne? Sugugi mitte, sest eeldab võimet olla kohal praeguses hetkes ning tajuda kaasinimest ehedalt ja vahetult.
Miks siis märkab osa meist enda kõrval näljaseid, januseid, kodutuid, alastiolijaid, haigeid ja vange ning teised mitte? Üks inimlikkuse peamisi pärssijaid on kahtlemata krooniline kiirustamine ning sellest tulenev pealiskaudsus ja keskendumisvõime puudumine. Ajapuudus tapab armastuse, on öelnud Mikk Sarv. Kui inimese mõtteid ja meeli on hõivanud legend oma hõivatusest, tublidusest, asendamatusest, erilisusest ja ohvrimeelsusest, ei jagu silmi, kõrvu ega südant teiste jaoks.
Teine põhjus, miks me ei märka enda ümber neid, kes on meist vaesemad, ebakindlamad, murelikumad ja lootusetumad, on perfektsionism või täiuslikkuse taotlus. Kui ma ei ole suutnud leppida omaenda ebatäiuslikkuse või nõrkusega, siis ei suuda ma otsa vaadata ka oma kaasinimese valule, alandusele ja nõrkusele.
Perfektsionist tahaks maailma korda teha ning siit häda ja õnnetused kaotada – luua tugevate, tervete, noorte ja õnnelike ühiskond ning kui keegi ikka veel end halvasti tunneb, siis on ta lõppude lõpuks ise oma hädades süüdi. Suutmatus seista silmitsi enda või teiste nõrkusega aga ei lase meil jõuda ei iseenda ega kaasinimese tegeliku olemuseni.
Tommy Hellsteni sõnadega: «Tegelikult on tõeline kokkusaamine teise inimesega võimatu, kui ei puututa kokku tema nõrkusega ega kiideta seda heaks. Inimese tõeline keskpaik, tema olemus, on seal, kus on tema nõrkus. Sealsamas on ka tema võimalus kasvada. Näib, nagu sünniks inimese tugevus tema nõrkusest.
Inimeses on nõrkuseallikas, kust pulbitseb välja tugevust. See on suur saladus ja paistab, et inimene ei leia selle juurde teed üksinda. Üksi olles hakkab ta kartma oma nõrkust ja kohkub sellest tagasi. Vaistlikult pöörab ta ringi ja hakkab otsima tugevust mõnelt turvalisemalt maastikult. Üksi ei jõua ta allika juurde, aga teise inimesega koos on see võimalik.»

 

 

 

 

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist