Kord oleme kõik hämmastunud

Mt 25:31–46
Usuisa Martin Lutherile on omistatud mõte hämmastumisest. See mõte kõlab selliselt: «Taevasse pääsedes saan ma hämmastuma vähemalt kolme asja üle. Esiteks – ma hämmastun nähes, et ma ise olen seal. Teiseks – ma näen seal paljusid, keda ma kunagi ei lootnud seal näha. Kolmandaks – ma ei näe seal paljusid, keda ma ees kohata lootsin.»
Nõnda võib juhtuda meie kõikidega kord sinna jõudes. Kuidas on aga lood siin ja praegu? Kas me hämmastume? Mille üle me imestame? «Eile sai imestada, et miks ma enam ei imesta …» Nõnda väljendas ennast üks kohalik poliitik. Põhjuseks see, et ta soovis hiljuti toimunud valimiste järel saada ilmselt paremat kohta volikogus.
On ka sarnaseid isiklikke mälestusi. Ühel perioodil ühes vallas töötades tuli teinekord võtta vastu tänu abi ja toetuse eest. Ja siis sai samuti olla hämmastuses – millal? Seda tuli ette eriti töö alguses. Kuid see oli muidugi tänukoht rohkem institutsioonile. Vaatamata sellele, et tänukirjal seisis ka isiku nimi. Seega – imestama võib panna teenimatu tänu. Samas võib hämmastust tekitada tänu puudumine seal, kus oleks seda oodanud ja eeldanud. Ilmselt on jäänud tänukirja ja -märgita väga paljud inimesed, kes seda tegelikult vääriksid. Aga ehk nendele saabki osaks imestus kord Isa järje ees seistes.
Aga et inimene ka siin suudab hämmastuda, see on ju suurepärane. Isegi karastunud poliitikud on selleks veel suutelised. Kuigi meil kuuleb teinekord rohkem ehk seda lauset, et «ma ei imesta enam millegi üle».
Tõsi ta on. Kindlaid teadmisi on meil rohkesti. Sageli on paljudel ka kindel päevaplaan ja argirutiin. Kas mahub sinna kusagile vahele veel hämmastumine ja imestus? Kui inimene näiteks teab kindlalt, et igal nädalal kindlal päeval ja kellaajal on ta tööl või abiks supiköögis. Või jagab riide- ja toiduabi puudustkannatajatele. Või on teadlikult pühendunud heategevusele. Kas ta siis saab enam imestada – millal?
Antud kirjakoht laseb aimata, et hämmastus ei ole ainult selle maailma tunne. Kõik on Jumala kätes. Laulik ütleb, et hirmus on küll langeda elava Jumala kätte. Aga veel hirmsam oleks langeda elava Jumala käte vahelt välja.
Mida me teeksime, kui kohtame Loojat? Kas tunneme ta ära? Juba pühakirjas on lugusid sellest, kuidas õpilased ei tundnud Kristust ära. Teda pidasid tondiks koguni ta oma lähimad kaaslased. Lisaks pühakirjale on hiljem räägitud ja kirjutatud lõpmata palju ilusaid ja südamlikke lugusid ning legende. Need kõnelevad sellest, kuidas inimesed ei tundnud algsel kohtumisel ära Kristust. Kas meie tunneme? Või sarnaneme inimesega ühes R. Tagore loos. Inimesega, kes ükskord otsustas jätta maha perekonna ja kodu, selleks et otsida Jumalat. Jumal küll palus: «Pea, loll, ära jäta oma kodu.» Aga inimene ei kuulnud seda. Ning Jumal õhkas ja kaebas: «Miks mu sulane hulgub otsima mind, unustades minu?»
Vahel on tunne, et Jumalat teenides unustatakse Jumal. Ehk on see ekslik tunne. Oleks hea, kui see nii oleks. Jumal seisab meie ees ja kõrval. Meie aga vaatame temast läbi ja mööda. Vahel on jälle mulje, et Kristuse tunnevad ära need, kellelt seda äratundmist ei ootakski. Pühakiri räägib, et Jeesust otsivad kreeklased. Pime kisendab: Taaveti poeg, halasta mu peale. Jeesust otsivad paganad ja pimedad. Nägijad ja ta oma rahvas põlgavad ta ära.
Mõelgem, kuidas mina tunnen Kristuse ära. Pole teda ju iialgi näinud. Võib-olla. Aga kas ma pole temast ka kuulnud? Kindlasti oleme kõik kuulnud. Ja õndsaks on kiidetud neid, kes suudavad uskuda nägematagi. Kindlasti on õndsad ka need, kes ei hämmastu ainult skandaalidest ja sensatsioonidest, vaid kogevad Jumalat argipäevases. Ameerika saksa soost teoloogi Paul Tillichi sõnadega: «Kes ei nõua vaieldamatuid tõendeid, vaid teavad, et kõik, mis Jumala juurest tuleb, alati peab viimselt jääma … Kes teavad, et usk ei sunni mõistust vaikima. Vaid see, mis Jumala juurest tuleb, puudutab kergesti; tuleb tasa; jätab alles vabaduse; kutsub üles tasasele, sügavale, rahulikule südameotsusele. Õndsateks võib pidada neid, kes püüavad olla seesmiselt avatud. Kes püüavad oma südant puhastada eneseõigusest, enda targemaks pidamisest … Kes on võimelised kuulma Jumala sõnumit argipäevasest sõnast, ka nende jutlustajate suust, kellel nagu pole midagi erilist öelda … kes on võimelised kuulma Jumala sõnumit tuhat korda kuuldud igihaljastest õpetuslausetest, mis sugugi pole nagu enam täis Jumala Püha Vaimu väge … kes on võimelised kuulma Jumala sõnumit argielu sündmustest, mis ikka toovad üht ja sama: tööd ja puhkust, muret ja õnnestumist, rõõmu ja kurvastust. Kes kõiges selles Issanda ära tunnevad – need on õndsad!»
Üks on kindel. Kord oleme kõik hämmastunud. Seejuures pole vahet õigetel ja ülekohtustel. Vahe on ainult selles, kas oleme siis hämmastunud meeldivalt või ebameeldivalt.

 

 

 

 

Andres Tshumakov,
vikaarõpetaja