Peeter Põldre: oma töös olen Jumalaga kahekesi

«Kui ma arstiks ei oleks õppinud, võib-olla oleksin vaimulik,» tunnistab Eesti Kirikule antud usutluses kolme kodakondsust omav assessor Peeter Põldre oma viimasel Eesti visiidil, kus ta kuulus Välis-Eesti piiskopkonna ametlikku delegatsiooni.

Usuteaduse instituudi semestrit alustaval avaaktusel jääb silma pikk härrasmees, kes, maldamata ühel kohal pikemalt püsida, tõuseb alailma oma istmelt järjekordse pildi tegemiseks. Toimuvat  fotoobjektiivi vahendusel jälgides jäädvustab mees sündmuse. Pärast ametlikku osa Torontost pärit eestlasega jutule pääsedes võtame teemaks Peeter Põldre päritolu ja perekonna, töö arstina ning pagulaskiriku liikmena ja küsimuse, kuidas anda oma panus ligimese hüvanguks.
 
Päritud saatusega
Peeter Põldre ei ole palju juurelnud, mis oleks olnud teisiti, kui ta ei oleks sündinud eestlasena. Aga ta sündis, kuigi kaugel Eestist, ning see oluline fakt – olla eestlane – on mõjutanud tema eluteed esimesest elupäevast tänaseni.
Põldre ema Herta põgenes läände kodukülast Saaremaalt väikese, viie meetri pikkuse paadiga, muide täpselt pool sajandit varem parvlaeva Estonia põhjaminekust. «Sellisega, nagu on okupatsioonide muuseumis,» selgitab Peeter Põldre, lisades, et kui ta lapsed seda muuseumis nägid, oli neil väga raske uskuda, et vanaema sarnasega üle Läänemere sõitis, kusjuures ilma igasuguste julgestus- ja turvavahenditeta. Loota oli toona vaid Kõigevägevamale.
Isa August oli võõrsile jõudnud juba aasta varem. Vanemad kohtusid Rootsis ja nad laulatati Stockholmi Jaakobi kirikus, samas pühakojas, kus eestlased tänapäevani jumalateenistusteks kogunevad. Sarnaselt paljude pagulaseestlastega siirdus perekond Põldre Rootsist Lõuna-Ameerikasse, kaugemale isamaad laastavast punasest tondist, ja Argentinas Buenos Aireses õnnistati neid esikpojaga, kellele anti ilus eesti nimi Peeter.
Peeter oli nelja-aastane, kui vanemad nõuks võtsid Kanadasse edasi liikuda. Sellest reisist kujunes väiksele Peetrile esimene suur seiklus, mis serviti meeles tänini: «Argentinast Peruusse, edasi Mehhikosse ja siis juba Kanadasse – ühe päevaga neli riiki.»
Argentina kodakondsuse ja hispaania keelega jõudis Peeter uuele kodumaale, kus terendasid värsked väljakutsed ja võimalused. Alguses tuli omandada inglise keel, sealjuures säilitades emakeele esimene positsioon.
Viimase eest seisid juba vanemad, kes koduse keele puhta hoidsid ning hea seisid, et võõrsil sirguvad lapsed ei unustaks, kust nad tulevad ja kes nad oma päritolult on. «Nad olid kindlad, et eestlusest on mõtet kinni hoida,» vahendab Peeter Põldre lapsepõlvekodust kõneldes, nimetades, et isa siirdus igavikuteedele 20 aastat tagasi ja ema on surnud kolm aastat.
Peale asumaal pakutava hea hariduse läbis Peeter ka eesti täienduskooli ja keskkooli. Loomuliku eluosana võttis pere osa Toronto eestlaskonna seltskondlikust elust ja kiriklikult kuuluti Peetri kogudusse «oma luteri kirikus». Peeter Põldre astus üliõpilaskorporatsiooni Vironia, kus on praeguseni aktiivne liige.
Ema on Peetrile jutustanud, et poiss tundis juba pisikesena kutsumust arstiks saada. «Mu ristiema oli enne sõda paar aastat Tartus meditsiini õppinud, sugulastest keegi tohter aga ei olnud,» laiutab hr Põldre käsi küsimuse peale, kust elukutseidee pärit. «Isa aga arvas, et minust võiks hoopis kirikuõpetaja saada,» meenutab Peeter Põldre, tunnistades, et see idee ei olnud talle endalegi võõras ja pole välistatud, et kui poleks arstiteadust tudeerima pääsenud, oleks ehk seadnudki sammud usuteadusse.
«Eks arstiks valmistumine nõua omal määral püsivust,» ei lükka Peeter Põldre tagasi oletust, et valitud eriala omandamine polnud lihtsamate killast. Ta selgitab, et oma praksiseni jõudmine võttis tal aega kümmekond aastat.
«Aga sa võid absoluutselt kindel olla, et hoolimata riigist või rahvast või riigikorrast – arsti on ikka vaja, sest haigused kahjuks ei kao kuhugi, kuniks inimkond eksisteerib,» tõdeb Põldre, muie näol, kinnitades, et ei ole kunagi kahetsenud erialavalikut, mis on talle nauditava ning inspireeriva tööpõllu kindlustanud.

Elu ja surma küsimus
«Suurim rahulolu tekib tutvumisel patsientidega, eriti tähtsad on mulle olnud need haiged, kelle elupäevad on piiratud,» tunnistab dr Põldre, arutledes: «Kristlasena oskan neid ehk väheke rohkem toetada.» Ta selgitab, et tema leukeemia diagnoosiga patsiendid on tihti kindlale surmale määratud ning nende viimastel elupäevadel on raviarsti toetus ja mõistev suhtumine väga oluline.
«Paljudel patsientidel on viimastel elukuudel või -päevadel toetav teada, et nende arst on kristlane,» tunnistab dr Põldre, lisades: «Kui viimased päevad tulevad, mil ravi enam ei toimi ning lootus terveks saada on kadunud, siis muutub oluliseks nn vaimulik ravi.»
Ta selgitab, et küsib alati kriitilises seisus patsiendilt, millest ja kellelt too kõige enam toetust saab, ja sealt hargnevast dialoogist tuleb üsna kiiresti esile, kas patsient on kristlane ja millise konfessiooni liige. Aeg-ajalt soovib haige kohtumist vaimulikuga, suuremates haiglates on oma koosseisuline kaplan ametis.
Peeter Põldre tunnistab, et tunneb suurt rahulolu, et saab kristlasena hoida raskes seisus patsiendi hinge, olla toeks ja saatjaks viimastel hetkedel tema maisel rännakul. «Kristlastest patsientidele ma kinnitan, et kõik on lõppeks Jumala käes ja et ka mina arstina ei tee midagi, mida Jumal ei toeta,» räägib meditsiiniprofessor Peeter Põldre, rõhutades, et elu ja surma küsimus on alati väga raske, nii patsiendile endale kui tema lähedastele, viimastele isegi raskem.

Multikultuurses ühiskonnas
Eestlasena ja kristlasena on hea Torontos elada, kinnitab Peeter Põldre, tuues põhjenduseks Kanada ühiskonna multikultuursuse. Erinevate etniliste rühmade ning nende religiooniga püütakse arvestada, ehkki ehk kõige «eelistatumad» on kristlased, arvab ta, nimetades, et kõik suuremad kirikupühad on riiklikult vabad päevad.
«Isegi lihavõtte esmaspäev on suur püha,» räägib Põldre, naerdes, et on oma vaimulikult uurinud, mis sellel päeval ometi nii erilist toimus, mis põhjendaks töökeeldu. Ta räägib, et Kanada kalendrites on kirjas ka teiste suuremate usugruppide, muslimite ja juutide usupühad ning jõudumööda katsuvad tööandjad agendat koostades neid ka arvestada: «Sabati ajal pärast loojangut ja reedeti katsutakse koosolekuid ikka vältida, et mitte juutidele ja muslimitele, kes selles osas ülitundlikud, meelehärmi valmistada.»
Eesti kogukond on Kanadas oma u 25 000 liikmega jätkuvalt tugev ja tubli. «Kui seltskonnas esitlen ennast eestlasena, teatakse ruttu mõnda teist eestlast või lätlast nimetada,» toob ta näite. See aitab ka emakeelel püsida, ehkki noorem generatsioon on tihti eesti keelest võõrdunud, eriti peredes, kus eestlane on ainult üks vanematest.
Sarnane on lugu Põldre peres, kus Peetri kanadalannast abikaasa ei oska eesti keelt ja ka tütred Kristina ja Anneliis ei oska hästi isa emakeelt. «Aga meil kõigil on Eesti kodakondsus,» lisab ta, kinnitades, et ka teised pereliikmed peavad suuresti eestlusest. Eriti pärast seda, kui Põldred 1990ndatel perega Eestis hakkasid käima.
Oma retkedelt võtab Peeter alati kaasa rohkelt fotomälestusi. «Mul ei ole kunagi suveniiridega probleemi,» ütleb kirglik harrastusfotograaf rõõmsalt, rääkides toreda loo, kuidas väliseesti taustaga president Toomas Hendrik Ilves manitses Peeter Põldret mitte rääkima inglise keele päraselt fotode «võtmisest», vaid ikka puhtale eesti keelele kohaselt piltide «tegemisest».
Liina Raudvassar

Peeter Põldre
Sündinud 1953 Argentinas Buenos Aireses
Omab Argentina, Kanada ja Eesti kodakondsust
Abikaasa Kathy, tütred Kristina ja Anneliis
Meditsiiniprofessor
Huvialadeks ajalugu, golf ja fotograafia
1998. aastast Toronto Peetri koguduse nõukogus, aastaid ka juhatuses
On Välis-Eesti piiskopkonna kirikuvalitsuse assessor